Jõgeval otsisid ülemöödunud nädalal ühist keelt muinsuskaitsjad ja detektoristid. Muinsuskaitseameti poolt korraldatud teabepäeva lõppedes tõdeti, et kahe nimetatud poole koostöö võib juhul, kui teatud tingimused täidetud, olla viljakas ja kasulik.
Metallidetektori abil põnevate leidude jahtijaid ja muinsuskaitsjaid peeti veel mõni aasta tagasi lepitamatuteks vaenlasteks. Ent kuna praktika näitas, et detektoristide tegutsemist pole võimalik pidurdada, otsustati kehtestada sellele hoopis seadusandlikud raamid ning muuta see teadusele kasu toovaks. Kaks aastat tagasi, täpsemalt 1. juunist 2011 jõustuski muinsuskaitseseaduse muudatus, millega kehtestati kultuuriväärtusega leidude otsimiseks kindlad nõuded.
Tänu seadusemuudatusele, sai otsinguvahendiga kultuuriväärtusega leiu otsimine legaalseks tegevuseks ning see omakorda lõi eelduse leitu kohta käiva teabe jõudmiseks muinsuskaitsjate ja teadlasteni. Legaalne on muidugi ainult vastava koolituse läbinud ja otsinguloa taotlenud detektoristide (ehk seadusekeeles otsinguvahendi abil kultuuriväärtusega leiu otsijate) tegevus.
Muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektori Armin Rudi sõnul on kahe aasta jooksul toimunud ühtekokku seitse koolitust. Kaks koolitust on praegu ka pooleli — üks Tallinnas ja teine Pärnus. Et Muinsuskaitseametil vastav ressurss puudub, on koolituste korraldamine usaldatud teemaga seotud mittetulundusühingutele. Koolitused toimuvad Muinsuskaitseameti poolt välja töötatud kava järgi ning muinsuskaitseametnikud on valmis koolitustel lektoritena osalema.
Valdav osa kursuse läbinuid on taotlenud endale ka otsinguloa. Kui 2011. aastal jõuti väljastada vaid kümmekond luba, siis möödunud aastal oli otsinguloaga detektoriste juba 90. Huvitav on märkida, et umbes pooled neist tegutsesid Ida-Virumaal. Täpsustuseks olgu öeldud, et koolitustõend on tähtajatu, otsinguluba tuleb aga detektoristil igal aastal uuesti taotleda. Jõgeva teabepäeva publiku hulgas oli otsinguloaga inimesi neli.
Tuleb teatada
Kultuuriväärtusega leiust tuleb leidjal kohe muinsuskaitseametnikele teatada.
“Niisama väärtuslik kui leid ise, on ka teave leiukoha kohta. Seepärast tuleb kogu info võimalikult täpselt fikseerida ja jäädvustada,” ütles Armin Rudi. “Tänapäeval on inimesed tehnikaga õnneks nii hästi varustatud, et üldjuhul on võimalik leiukoht pildistada ja fikseerida ka paiga GPS-koordinaadid. Sageli vajab leiukoht täiendavat uurimist.”
Möödunud aastal tuli Rudi sõnul detektoristidelt umbes 50 leiuteadet ning leidude seas oli nii mõndagi unikaalset. Näiteks tuli maa seest välja neli haruldast Rooma münti. Kultuuriväärtusega leid tuleb üle anda riigile ning väärtuslikumate eest makstakse ka leiuautasu. Vähem väärtuslike leidude kohta on otsijatel kohustus esitada nõuetekohane aastaaruanne. Sealtki võib mõnikord tagantjärele kultuuriväärtusega leide välja tulla.
“Seda, et saime 90 otsijalt 77 aruannet, võib päris heaks tulemuseks pidada,” ütles Armin Rudi. “Ka aruannete tase oli korralik.”
Muinsuskaitseameti koosseisuväline arheoloogiaspetsialist Ingmar Noorlaid tõi siiski ka negatiivseid näiteid detektoristide tegevusest, illustreerides seda fotodega auklikuks kaevatud külakalmetest. Ühel juhul oli kalme rüüstamisel koguni inimluid välja kaevatud ning need sinnasamasse vedelema jäetud.
Ingmar Noorlaiu sõnul lähevad nn röövdetektoristide tegevuse tagajärjel teadlaste jaoks kaotsi väärtuslikud leiud ja hävineb ka arheoloogiline kontekst, mis sisaldab samuti palju vajalikku infot. Seaduslikult ja nõuetekohaselt tegutsevad hobidetektoristid annavad aga, vastupidi, arheoloogidele palju kasulikku infot ning on suureks abiks arheoloogilistel välitöödel, planeeringualade eeluuringutel ning teetööde puhul ette tulevate mahukate pinnaseavamiste juures.
Küsimused said vastuse
Teabepäeval osalenutel oli muinsuskaitseametnikele terve rida küsimusi. Küsiti näiteks, kas otsinguluba peab olema ka inimesel, kes uurib metallidetektoriga ainult oma maatükki või Teise maailmasõja lahingupaiku, kust peale militaarse “kola” naljalt midagi ei leia. Armin Rudi kindel vastus oli siiski, et ka neil juhtudel peab detektoristil otsinguluba olema, sest tegemist on ikkagi sihipärase otsimisega ning otsitakse mitte selleks, et leitu vanametalli kokkuostupunkti viia. Kultuuriväärtusega leide võib kust iganes välja tulla.
Küsiti ka seda, milline saatus ootab inimest, kes on ebaseadusliku, st loata otsingu käigus kultuuriväärtusega eseme leidnud ja otsustab selle kõigele vaatamata riigile üle anda. Kas teda “premeeritakse” siis karistusega?
“Senini pole me kellegi suhtes sellisel juhul sanktsioone rakendanud. Pigem oleme hinnanud inimese head tahet,” ütles Armin Rudi. “Küll aga eeldame, et selline inimene võtab juhtunust õppust, läheb kursusele ja taotleb endale peatselt otsinguloa. Üldjuhul küsibki sellisesse situatsiooni sattunud detektorist kohe, et kus ja millal toimub järgmine koolitus.”
Jõgeva teabepäeval tekkis mõte, et ka MTÜ Pommiauk võiks lähiajal detektoristidele koolituse korraldada. Huvilisi oli teabepäeva publiku hulgaski.
“Ruum, kus koolitust korraldada, on meil olemas, korralduskogemused ka, nii et võtame asja kaalumisele,” ütles MTÜ Pommiauk eestvedaja Sergei Jerjomin.
Tema sõnul sai umbes kolmkümmend teabepäevale kogunenud inimest, kelle hulgas oli ka tallinlasi ja tartlasi, palju kasulikku infot ja vastuse oma küsimustele. Ka Muinsuskaitseameti esindajad hindasid ettevõtmise kordaläinuks, sest kohal oli just õige huvigrupp. Teabepäev korraldati Eesti-Läti-Vene piiriülese koostöö programmist EstLatRus rahastatava projekti “Arheoloogia, võim ja ühiskond” raames. Kõnealuse projekti üheks ülesandeks ongi arheoloogiapärandi alase selgitustöö tegemine detektoristide hulgas. Samasuguseid teabepäevi on Muinsuskaitseametil plaanis korraldada veel mitmel pool.
i
RIINA MÄGI
