Jaan oli siis üllatunud meie uudishimust. Meie küsimuste esituslaadist. Olime just ennast “Keisri hullu? ?sisse lugenud? ja kuna pidasime teda sellesama romaani tõttu omakandimeheks, siis tõesti küsimusi jätkus. Ja kui me kohtumise lõpuks kirjanike lauale suveniiradra tõstsime, ütles Jaan Kross naerdes, et need on ju päris pöörased ?
2000. aasta novembris oli Jaan viimast korda Jõgeval ? linnaraamatukogus lugejatega kohtumas. Kohtumise lõppedes sõitsime Betti Alveri parki mälestusmärgi juurde. Jälgisin vaikides, kuidas ta meenutas, mõtles ja imetles Terje Ojaveri loodud mälestusmärki. Kolmnurkselt paigutatud sambad helendasid sellel õhtutunnil tänavavalgustusest kummaliselt heledalt ja taeva taustal tõi valgus välja huvitava, koguni müstiliselt tumeda võlvkaare. Kross küsis ainult, millal mälestusmärk avati ja kes on selle autor, kuid need olid justkui endale esitatud küsimused, mitte kahekõne hakatus. Huvitav oli vaadata, kuidas kirjaniku käsi peatus Alveri allkirja jäljendil. ?See on südamega mõeldud ja tehtud,? oli Jaan Krossi ainuke lause. Ei tea, kas Krossile meenusid sellel hetkel ka tema enda poolt 60 aastat tagasi kirja pandud read:
?Keel ? kord kui marmor, kord kui portselan,/ kust voolab mõtte sädelev fontaan./ Kui oleksin maneerlik/ ja küllalt kavaleerlik/ donjuan,/ siis, teadeski, et küll ma/ Teilt üksnes ülikülma/ pilgu saan ?/ ma austaks siiralt auväärt etiketti/ ja suudleks teie puhast laupa, Betti.?
Ärajäänud kohtumine
Toosama 2000. aasta oli Jaan Krossi juubeliaasta: veebruaris oli ta tähistanud 80. juubelit. Juba siis sai mulle selgeks, et kui jõuame Betti Alveri 100. sünniaastapäeva tähistamiseni, on vaja midagi teisiti teha. Nii sündiski ajas hajutatud kümnest kohtumisest koosnev seeria, kus külalised avardasid huvilistele igaüks oma nurga alt Karl Muru monograafias ?Betti Alver? kirjutatut. Ka Jaan Kross ja Ellen Niit olid kutsutud Jõgevale esinema. Oli ju Jaan 1947. aastal kirjutatud luuletusega ?Kolm poetessi?, millest pärinevad ka eeltsiteeritud read, teinud sügava kummarduse suurtele eesti luuletajatele Marie Underile, Kersti Merilaasile ja Betti Alverile. Jaani ja Elleni Jõgevale tulekut sai mitu korda edasi lükatud, enamasti Jaani üha halveneva tervise tõttu. Toimumata see kohtumine lõpuks jäigi.
Täna jäetakse Jaan Krossiga hüvasti Kaarli kiriku võlvide all. Sellesama kiriku, mille ehitamisel oli meistriks Põltsamaa mees Gustav Heinrich Beermann. Kui ?Keisri hullu? peategelane Timotheus Eberhard von Bock sündis, oli Gustav Beermann nelja-aastane.
Mõni aeg enne ränka uudist Jaan Krossi surmast valmistasin ma ette kohtumist Eesti Looduskaitse Seltsi suurkoguga. Minu ülesandeks oli rääkida suurkogu nõusse, et seltsi juulikuu viimasele nädalavahetusele kavandatud traditsiooniline suvekohtumine viidaks läbi Põltsamaal. Ülesanne sai täidetud. Me alustame laupäeval Sõpruse pargis ja lõpetame pühapäeval Kundrussaares von Bockide kalmistul. Me ei saa seal kuidagi läbi Loniida Bergmanni, Võisiku külaseltsi Ewa eestseisja abita. Loniida peab vähemalt tuhandele loodushuvilisele kogu Eestist lahti rääkima, mida on õnnestunud paari viimase aasta jooksul korrastada ja kuidas kogu kalmistut on tulnud pikkade aastate jooksul kaitsta.
Kokkutulnute seas võib olla palju asjatundjaid, sealhulgas Valentin Kuik, kes vahetult enne dokumentaalfilmi ?Kümme isamaa kõnet? võtete algust lõpetas Jaan Krossi “Keisri hullu? põhjal mängufilmistsenaariumi kirjutamise. Õigupoolest oli see juba kolmas variant, mille Valentin viimase kümne aasta jooksul sama materjali põhjal kirjutanud. Nüüd on lootused suuremad kui kunagi enne, et ?Keisri hull? tõepoolest ka ekraniseeritud saab. Senini pole kavatsustest kaugemale jõutud. Kas filmivõtted toimuvad ka meie maakonnas, on ennatlik rääkida.
Sõnad elavaileTäna öeldakse Suurele Meistrile sõnu, mida ta enam ei kuule. Usun, et need sõnad on rohkem meile, elavatele. Kirjandusteadlane Eneken Laanes küsib 28. detsembri Postimehe veergudel, mis on see, mis paneb leinama kirjanikku, kellega ei olda isegi tuttavad? Millest tekib imelik tunne, nagu oleks ta meie lähemaid sõpru? Ju sellest, et kirjanik ulatab meile oma peopesal iseenda. Meenutame 1980. aastal Betti Alveri järelhüüdu Marie Underile:
?Ei kivis ole kõlapinda
ega mõõgas midagi head ?
seepärast me inimrinda
looja
kirjutas
oma read.?
Me oleme vaimses maailmas üksteisega mõtete ja tegude kaudu nii tihedalt läbi põimunud nagu puude juured mulla rüpes. Miskit elab meid ümbritsevas igaühest ja on elus nõnda kaua, kuni mäletame. Jaan Krossi looming, tema püüdlemised keelavad meil unustamise.
ANTS PAJU
