Reisi struktuur oli pealtnäha lihtne – lendame Tblisisse, seal ootab buss, millega viiakse meid Kazbeki jalamile, Stepasmindasse. Seal paneme kotid ringi ja ronime mäe otsa, teeme tipus paar pilti, tuleme alla tagasi ja sõidame Tbilisisse, joome paar päeva veini ja lendame tagasi Riiga.
Tegelikkuses vajas see reis keskmisest rohkem ettevalmistust, kui lühike kirjeldus võis välja näidata. Nagu ikka, iga reisi kõige tähtsam osa on ettevalmistus – mida kaasa võtta, kui palju võtta, mida maha jätta. Kuna tegu oli mägimatkaga, andis matkaklubi Elamus+ nimekirja asjadest, mida vaja läheb. Kirjas olid soovituslikud kogused õhemaid ja paksemaid riideid, mäel vajaminev varustus ja muu.
Kuidas mäel levis olla
Kindlasti vajab märkimist asjaolu, et neil põhjustel võis reisi hind suuresti kõikuda. Olgugi et matka hind oli 800 eurot, võis hind oluliselt varieeruda, lähtuvalt sellest, kui suur matkaja ise oled. Mul olid olemas miinuskraade taluv magamiskott, gaasipõleti ja piisavalt suur seljakott. Kuna minu matkad polnud mind varem mäkke viinud, oli vaja laenutada erivarustus – kassid, kirka ja ronimisvöö.
AirBalticu lend jõudis Tbilisisse öösel, kus poolunistena korjasime oma pagasi ja ostsime telefonidesse kohalikud SIM-kaardid. Seda põhjusel, et Eesti mobiilioperaatorite jaoks on Gruusia „muu maailm“, mis tähendab, et igasugune internetikasutus, ka välismaise internetipaketiga, on pigem krõbe. Seevastu kohaliku SIM-kaardi võis saada kahe-kolme euro eest. Ise küll otsustasin „Gruusia Telia“ ehk MagtiComi kasuks, kes on küll natuke kallim, kuigi vastutasuks oli ka mäe otsas levi! Peale seda ootas meid kohalik bussijuht.
Marsruut oli lihtne: kõigepealt sõidame läbi mõnest toidupoest ning seejärel kolm tundi sõitu Kazbeki piirkonda, Stepasminda külla. Nende jaoks, kes polnud Gruusias varem käinud, on mõte sellest, et kõik toidupoed on 24 tundi avatud, harjumatu. Poest ostsime snäkke ja muidugi ülitähtsa tipujoogi, mida võidukalt juua, kui mäe tippu on jõutud.
Kella kaheksaks jõudsimegi Stepasmindasse, seal jagasime ära varustuse: kes kannab telkkonnast telki, kes gaasipõletit, kes kütust. Sõime kohalikus hotellis hommikust ja panime vaimu valmis, sest juba mõne tunni pärast alustasime matka esimest osa.
Keegi nühib end vastu telki
Esimene päev oli lihtne: neli kilomeetrit matka ja 450 tõusumeetrit, mida on rohkem kui terve Suur Munamägi. Meie sihtmärgiks oli Trinity kiriku juures olev laagriplats, mille kõrguseks 2150 meetrit. Võiks öelda, et reisi esimese osas oli kõige tüütum pidev koti pakkimine. See muutus iga päevaga efektiivsemaks ja tekkis juba harjumus.
Sedasi algaski nädalane seiklus mäkke. Iga päev ootasid ees erinevad üllatused ja ootamatused. Olgugi et esimesel ööl jäime kiiresti magama, ei kulgenud öö üldse mitte nii rahulikult. Kuskil kella kahe paiku öösel ärkasime selle peale, et keegi justkui nühiks ennast vastu telki. Asja tegi keeruliseks see, et Gruusia ööd on pilkases pimeduses – nagu keegi oleks midagi silmade ette sidunud. Otsisin oma pealambi ja pistsin selle telgisuust välja, nägemaks, et telgi vastu nühkijaks oli hobune, kes ehmatas ilmselt sama palju kui meie. Ta võttis kaasa ühe meie telgi kinnitusnööridest.
Pealambiga vaadates nägin, et kari hobuseid olid otsustanud karjamaalt meie laagrisse ümber kolida ja vaatasid lambivalguses nüüd mind. Õnneks möödus ülejäänud öö üllatusteta.
Kassid tulevad appi
Hommikul sidusime pooleks löödud nööri tagasi kokku, pakkisime telgi, sõime hommikust ja asusime teele. Tänane eesmärk oli jõuda 3000 meetri kõrgusele. See on kõrgus, kus tavapärase 20% hapnikutaseme asemel on hapnikku 14%, mis tähendab, et keha peab hakkama harjuma madalama hapnikutasemega, sest tippu jõudes on hapnikku veel vähem – 11%.
Tuli ronida üle kivide, ületada ojasid ja jõgesid, kuni jõudsime 3014 meetri peal oleva laagrini, mille juures oli hütt, kus sai jalga puhata ja osta Gruusia kõige kallimat õlut, mis maksis 15 lari ehk 5 eurot. Siiamaani oli olnud kõik suhteliselt mõnus ja lihtne – ilm oli ilus, temperatuur üle 20 kraadi.
Järgmisel päeval oli meie teel esimene liustik, mis oligi üks põhjustest, miks erivarustust vaja oli. Kuna liustik on põhimõtteliselt mäenõlv, mis täies ulatuses kaetud jääga, siis üles saamiseks on vaja jalga panna erilised vahendid – kassid, mis on tugevate, terasest hammastega, et end jää sisse vajutada. Teise suure erinevusena tuleb käia köies – igal matkajal on peal ronimisvöö, millega on ta end haakinud kolme teise inimesega köide. Seda põhjusel, et liustikul võib ebaõnne korral läbi jää vajuda ja jäälõhesse kukkuda. Sellisel juhul peavad köiskonnas olijad end kiiruga kõhuli viskama ning kirkad ja kassid jäässe lööma, et kaaslast päästa.
Olles liustiku ületanud, jõudsime baaslaagrisse 3600 meetri peal. Selleks oli üks vana imajaam, mis matkaliste jaoks ümber ehitatud. Seal oli nii ühisköök kui ka kohvik, kust sai osta õlut ja veini, samuti hommiku- ning õhtusööki.
Nii suurel kõrgusel oli muutunud ka kliima. Läinud oli soe ilm ja tuulevaikus. Kogesime rahet, ülimalt tugevat tuult, vihma – kõike, mida ilmataadil varuks on. Samuti oli kadunud ilmateate usaldusväärsus. Mägede ilm on niivõrd muutlik, et eelmisel õhtul pole võimalik usaldada hommikust ilmateadet. Sellest kohast sai järgnevateks päevadeks meie kodu.
Järgmine päev oli aklimatisatsioonimatka päev. Sellel matkal polnud meil seljas kotte, vaid käisime lihtsalt kõrgemal, et keha harjutada vähema hapnikuga toime tulema ja ära hoida tipupäeval kõrgushaiguse teket.
Tippu minek kõige raskem
Kõrgushaigus ise on huvitav nähtus: põhjus on kõigil sama – õhus on vähem hapnikku ja keha ei tule sellega alati hästi toime. See, kuidas haigus avaldub, on erinev: peavalu, iiveldus, kõhulahtisus, uimasus ja palju muud. Kõrgusega kohanedes sümptomid vähenevad ning keha muudab mõnevõrra oma talitust.
Peale matkapäeva puhkasime ühe päeva. Panime tippu ronimiseks asjad valmis ja läksime varakult magama, sest päev algas öösel kell üks. Seda põhjusel, et Kaukasuse mäestiku ilm on pigem tujukas ning tavaliselt on parimad ilmaolud tippu jõudmiseks hommikul. Nii alustasimegi oma teekonda pealampide valgel üle liustike. Kuna meie aklimatisatsioonimatka marsruut oli olnud teatud kõrguseni sama, oli pimedas kõnnitav osa juba tuttavam. Jõudsime tipuni ennelõunal, kogu tee siiamaani oli olnud väljakutsuv, kuigi mitte väga raske. Tõeline katsumus alles ootas ees.
Enne tippu olevalt platoolt viis lõppu järsk tõus, mis oli poolenisti jääs. Meie kolmest köiskonnast oli minu köiskond esimene, alustasime aeglasel sammul, kasse jäässe lüües. Nõlva järsenedes tuli ronida edasi käpukil, lüües kasside ninad kordamööda jäässe ning vinnata end kirka abil edasi. Kuna kõrgust oli juba pea 5000 meetrit, siis õhku oli teatavasti vähe.
150 tõusumeetrit hiljem olimegi tipus, ja see vaade ning rõõm enda üle ületasid kõik teel olnud katsumused. Tegime pilte, jõime tipujooki ja valmistusime allatulekuks.
Meid hoiatati, et kõige rohkem õnnetusi juhtub alla tulles, sest siis ollakse juba väsinud ning ohtude hindamine pole kõige parem. Jõudsime alla vigastusteta, aga vaieldamatult oli matka kõige raskem osa alla tulemine. Jalg jala ette, väsinud, aga võidukad oma saavutuse üle. Jõudsime pärastlõunaks tagasi baaslaagrisse. Järgneval päeval tulime lõpuni mäest alla ning sõitsime tagasi Tbilisisse, kus nautisime ära teenitud puhkust.
KARL LOMP
