Möödunud neljapäeval Avinurme kultuurikeskuses toimunud täiskasvanu õppija nädala tunnustamistseremoonial Jõgevamaa aasta õppijaks 2020 kuulutatud Avinurme kultuurikeskuse kunstiline juht Katre Mölder nimetas usutluses Vooremaale õppimise kaasnähtuseks positiivset laengut, võimalust väljuda argirutiinist ja sisemaailma avardumist. Katre kavatseb oma teadmisi rakendada nii kultuurivaldkonnas kui ka erafirmas. Tema sooviks on jätkata paikkonna ajaloo ja kultuuriloo tutvustamist Avinurme koduloomuuseumis.
Millised olid esimesed emotsioonid, kui Teid Jõgevamaa aasta õppijaks kuulutati?
Loomulikult suur rõõm ja tänutunne. Kuigi õpime ju eelkõige endale, läheb ilmselt protsessist saadud imeline emotsioon lendu ja hea tundega tehtud töö jõuab kaugemale kui vaid oma koduõu ja kogukond. Ega oma kodumaja ei ehita me ka ju näitusepinnaks, vaid siis, kui selle loomisse ja ehitusse on hing sisse pandud, on tulemus selline, mis loob hea emotsiooni nii seal elavatele inimestele kui seda kodu külastavatele sõpradele. Sama on ka õppimisega. Nauding protsessist on suur ja tahe uusi teadmisi rakendada samuti. Seepärast oligi mulle tõesti väga suureks üllatuseks, kui selline tunnustus tuli, sest olen lihtsalt soovinud oma ellu tuua muutust, aga tehes vaid seda, mis mind ennast kõnetab. Nagu ka ETKA Andrase poolt tehtud videoklipis mainisin, siis eelkõige sai soov elumuutuseks alguse üht väikest lauset lugedes: “Inimesel on kaks elu, teine elu algab siis, kui ta saab aru, et tal ongi ainult üks elu.” Lugemise momendil, paar aastat tagasi, mõjus loetu mulle väga sügavalt ja sündis otsus teha oma elus tööalane pööre ning tuua ellu värskust õpingute ja enesetäiendamise näol. Tänu kõigile, kes minu tegemisi on märganud ning suured tänusõnad ka minu kandidatuuri esitajale – Avinurme kultuurikeskusele ja meie kultuurijuhile Marika Schasminile.
Kus ja millistes valdkondades olete ennast täiendanud?
„Valdkondi on mitu, alustades floristikast ja lõpetades ettevõtja baaskoolitusega. Lisaks erinevaid väiksemaid, pikemaid ja eriteemalisi koolitusi. Kuna mul on ammune unistus tegeleda floristikaga ja luua midagi, mis oleks selle valdkonnaga seotud, siis alustasingi õpinguid just sellest erialast. Kõik muud koolitused ja õpingud olid loogiliseks jätkuks esimesele. Eelkõige innustas mind soov kaasa aidata meie pereettevõtte OÜ Mölder O.V. käekäigule. Kuna floristika ja meie ettevõtte toodangust tavandikaupade osa on omavahel väga tihedalt seotud, siis oligi mul algne plaan luua oma ettevõte, kus meie pere toodang saaks olema üks osa müügiartiklitest. Aga nagu öeldakse, inimene plaanib, aga keegi kuskilt kõrgemalt juhib, siis päris esialgse plaani järgi asi ei läinud. Pärast õpingute lõppu sain hoopis tööpakkumise tulla Avinurme kultuurikeskusesse kunstiliseks juhiks ja nii jäi oma ettevõtte loomine hetkel pausile. Mis aga ei tähenda, et see veel käiku ei läheks. Mul olid ruumidki olemas, aga vaatame, kuidas sellega läheb. Tänu õpitule on uus energia sisse tulnud ka meie pereettevõttele, oleme teinud seal mitmeid muudatusi. Kuna valdkond, kus tööle hakkasin, oli põnev ja soov siinses kultuurielus kaasa lüüa samuti, saigi tehtud otsus jätkata tööd kultuurivaldkonnas. Ja see on valdkond, mida ma tegelikult üldse õppinud pole, vaid õpin seda tasahaaval iga päev ja jätkuvalt. Nii arendav ja huvitav on see samuti. Eks omakorda vahva on see, et olen oma uue ameti kaudu saanud juurde väga põnevaid koolitusi ja ühtlasi tuttavaks maakonnas selles valdkonnas tegelevate toredate ja inspireerivate inimestega. Ma ei ole hetkekski kahetsenud oma otsust, samas saan ma rakendada kõike õpitut nii kultuurikeskuses töötades kui panustades meie pereettevõttesse. Kui aus olla, siis on käesolev aasta vaatamata kriisiaastale olnud meie pereettevõttes läbi aegade edukaim. Loodan, et minu teadmistest ja oskustest oli edu ja õnnestumiste puhul palju abi.
Kuivõrd on õppimine Teile vajadus, et edukalt töötada, kuivõrd pakub emotsionaalset huvi ja rõõmu?
Võin julgelt öelda, et minu jaoks on õppimine vajadus, Õpingud on ju positiivne tegevus ja õppima ei saagi minna halva tujuga. Siit ka siis õppimisega kaasnev positiivne laeng – see on väljaminek argirutiinist ja samas ka enda sisemaailma rikastamine. Olen kindlalt elukestva õppe pooldaja ja tean, et luban endale igal aastal mingi uue võimaluse enesetäiendamiseks veel ootelistis oleval teema õppimiseks. Olen terve elu olnud väga uudishimulik ja soovinud elada oma elu põnevaks. See on nagu reisimisega – mida rohkem kauneid paiku maailmas avastad ja külastad, seda rohkem soovid taas minna. Eks õppimisega on sama. Koolipingist saadud hea emotsioon ja uued oskused tekitavad soovi seda tunnet jälle kogeda. Lisaboonus on veel toredad kohtumised uute inimestega ja tutvumine oma valdkonna spetsialistidega, kellega mul on olnud ka õpingutejärgseid kohtumisi. Õppimine on tasakaalustav tegevus töö ja kodu vahel, olles ise laetud, on meil ka teistele rohkem anda.
Kas täiskasvanuna õppimine nõuab head ajaplaneerimist?
Eks ikka. Hetkel on üsna palju selliseid koolitusi, mis on minu praeguse tööga seotud. Mõned aga ka täiesti omal vabal valikul jälle. Kui soov on suur, küll leitakse ka aeg selleks. Minu kaheaastane õpingute maraton nõudis küll päris palju eneseületamist ja head aja planeerimist, kuigi vähendasin spetsiaalselt õpingute tarvis töökoormust, tuli ikkagi kõik väga täpselt läbi kalkuleerida ja paika panna. Minu suureks õnneks on mul väga toetav ja armas pere, ilma nende soosinguta poleks ma seda teekonda ja protsessi ette võtnud.
Kuidas korraldasite töö Avinurme kultuurikeskuses, mil olite loengutel, seminaridel?
Minu õpingute ajal ei olnud mul veel töökohta meie kultuurikeskuses, see tuli pärast õpingute lõppu. Olin täielikult pühendanud end õppeprotsessile, aitasin vaid kaasa meie pereettevõttes. Hetkel on mul aga tegevusi ja tööd mitmel rindel, lisaks panustamine erinevatesse MTÜ-desse ja projektidesse. Püüan nii palju kui võimalik kaasa aidata meie kogukonna heale käekäigule ning siinse piirkonna jätkusuutlikule arengule. Samas püüan eelneva töökogemuse kaudu kunagises Avinurme koduloomuuseumis jätkata ka piirkonna ajaloo kogumist ja ühtlasi anda ka oma panuse siinsete sajanditevanuste traditsioonide hoidmisesse.
Kuidas suhtus pere Teie õpingutesse?
Nagu ma juba mainisin, siis väga toetavalt. Minu pere mehisem pool, abikaasa ja kolm poega, on alati suure rõõmuga mu tegemistele kaasa elanud. Nad ju tunnevad mind ja teavad, et minus on alati mingi väike protsent rahulolematust, aga see on ju ainus edasiviiv jõud, mis lase mugavustsooni vajuda. Oma elu elame me ise suureks ja meeldejäävaks ja oleks ju vahva kunagi elule tagasi vaadates öelda – on, mida mäletada! Õnneks on pereliikmed ise ka väga aktiivsed ja tegutsevad samuti paljudes erinevates valdkondades. Nii et me toetame alati üksteist ja hoolime kõigi tegemistest väga.
Millised on õppimise suhtes tulevikuplaanid?
Hetkel on mul ootel paar teemat, mida soovin veel õppima minna, aga ilmselt jätkan õpingutega uuel aastal. Eks praegu on koroona tõttu ka väga raske midagi konkreetselt ette planeerida, sest meist keegi ei tea, mida toob homne päev.
Millised on Teie muljed aasta õppija üleriigiliselt tunnustussündmuselt Tallinnas?
Väga imelised ja meeldejäävad! Selline tunnustus peale maakondlikku sündmust oli mulle samuti väga suur üllatus. Enne piduliku sündmuse toimumist oli veel videoklipi filmimine, mida siis 9. oktoobril Kanal 2 “Õhtu” stuudios toimunud pidulikul tseremoonial ka näidati. Lisaks erinevate ankeetide täitmine jne. Põnev uus kogemus, väga laia silmaringiga ja erilised inimesed, keda siis riiklikul tasandil tunnustati. Mul oli suur rõõm nendega sellel kaunil peol viibida. Ja uskuge – kõik nomineeritud olid kuldses keskeas. Nii et vanus on ainult number. Mitte kunagi pole hilja õppimiseks ja vaimu virgutamiseks. Õppimine on ju tegelikult ka eluviis ja elustiil, kellele vajalik, kellele mitte … Aga kõigil kohalolijatel tuli ühene vastus küsimusele, kas nad jätkavad õpinguid – jah! Nii et elage oma elu põnevaks ja meeldejäävaks sündmuseks, siis on kunagi tore lastelastele rääkida, mida kõike elus tehtud sai.
JAAN LUKAS
