Katastroofi lävel pole äärmuslikkusest abi

Selle vastu, et murelik meel meie laiuskraadil inimese truu saatja on, ei saa me midagi parata. Ja ikka lisandub tavapärasele madalseisule igal aastal ka mõni uus hirm.


Küllap mäletavad need, kes eelmise riigikorra ajal lapsed ja koolinoored olid, et siis oli meil üks ja ainus paratamatu ja kõigutamatu oht – tuumasõda. Juba koolieelikud pidid teadma, et pahad Ameerika imperialistid on iga hetk valmis meie muidu nii turvalisele kodumaale tapva pommi heitma.
Sestap korraldati õppehäireid, õmmeldi vati-marli maske ja keedeti võimlemisdresse õli- ja seebilahuses „kaitseriietuseks“. See oli mõttetu ja naeruväärne, aga lapsi aitas hirmu all hoida küll, nagu praegused keskealised on mitmel puhul tunnistanud.
Nüüd me Ameerika imperialiste ei pelga, kuid mureks ja hirmuks on põhjust kuhjaga. Kliimamuutus viib peagi katastroofini, toit on enamasti ühel või teisel moel saastunud, liha söömine reostab keskkonda. Ja muidugi hõivab igal talvel vähemalt üks tappev viirus suure osa planeedist. Mida teha, kuhu minna, kuidas loodus hukust päästa?

Elagem õhust ja veest!?

Rotid pidavat laevalt, mis peagi uppuma hakkab, aegsasti lahkuma. Inimeseloomal pole planeedilt kuhugi pageda ja sestap võtab ta teinekord ette samme, mis kõrvaltvaatajaid pehmelt öeldes hämmastab. Nii võib meil lugeda naisest, kes peaaegu lõpetas söömise. Aastaid tagasi oli meediakangelannaks tüdruk, kes justkui Pöial-Liisi peamiselt lehtedele kogunevatest kastepiiskadest toitus, aga mis temast tänaseks saanud on, ei tea. Neiu, kes tualettpaberi tarvitamisest loobus ja seda asendavat hügieenivahendit pesema ja taaskasutama hakkas, on loodetavasti elus, aga tema olmele siiski hästi mõelda ei tahaks, ja viimati raiskab ta nüüd liiga palju vett, mis samuti loodusvara?
Ei saa salata, ka pühendunud veganid teevad lihtsureliku murelikuks, sest kui palju siiski on meil siin Maarjamaal, kus keskmiselt kaheksa kuud aastas sooja aega ootame, võimalik isekasvatatust ja omamaisest hinge sees hoida. Teatavasti pidi parim toit kasvama meist keskmiselt 40 kilomeetri raadiuses, aga kui näiteks lehmapiima asemel juuakse mandlipiima, siis kust see küll pärit on. Ja kas kõik, kes loomset kraami oma tervise turvamiseks vältida tahavad, ikka loevad, mis on kirjas näiteks juurviljapuljongi pakil. Sealjuures tahaks loota, et kõik kemikaalid on koostise tekstis avalikustatud.
Paraku ei päästa sedasorti äärmuslik minimalism meid saastast, mida tekitab tõug kahejalgseid, kellel kõigest savi, nagu öeldakse. Pudelid-pakendid põõsa alla või koguni vette, autoga samuti veepiirile ja õliloik sinnasamasse, esimese veidigi kuivama ilmaga prahilõke õuel tossama, kusjuures lõhna järgi otsustades on tuleriidale mõistetud ka kantud kalossid või midagi seesugust.
Muide, kui järjekordsest koolijuhi lahtikangutamisest kuulsin, milline komme ju kah väikselt epideemia mõõtmed on võtnud, tuli meelde, et stressis loomad pidavat oma vastsündinud pojad ära sööma, kui õigel ajal ei sekkuta. Ehk on inimloomadega nüüd sama toimumas. See lõputu nähvamine, ärategemine, jala taha panek, kusjuures kõrvaltvaatajate adrenaliin tundub sellest enamasti kosuvat. Mis see Võrumaa väikese kooli õppeaasta keskel sulgeminegi muud oli kui Päitsiku võit Puniku üle, kui meie vana head valmimeistrit Jakob Tamme meenutada.
Ei ole ju tõesti sel alal asjatundja, kuid maatõugu inimesena tekib tõsiseid kahtlusi ja kõhklusi, kumb on ühiskonnale olulisem, kas see, et väänkaelast tasakaalukas tööinimene kasvab, või see, et ta meheeas suurtest arvudest ruutjuurt võtta mõistab või mõnda ingliskeelset luuletust peast teab, aga oma igapäevaeluga hakkama ei saa.
Kuhu satuvad need omadega veidi või rohkem puntras teismelised, keda ilmselt kusagil avasüli ei oodata? Siingi meenub see poegade puremise komme, aga tuleb see nüüd paanikast, mida kusagil mujal välja elada ei osata, või lihtsalt himust näidata, kes kangem?

Sõnade, mitte tegude järgi

Nii olla soovitanud kunagi kogudusel toimida kirikuõpetaja, kes eraelus just vooruse verstapost polnud. Kas oleks vaimulik tollal arvata võinud, kui kopsakat vilja tema õpetus nüüdsel ajal kannab, nimelt just sõnade ja tegude lahknemise poolest.
Hiljuti lõi lained Jaan Tootseni film „Olemise ilu“. Väga paljud käisid seda vaatamas ja väga paljud kiitsid, et see olemine seal kinosaalis oli tõesti ilus, oleks tahtnud veel ja veel koos Fred Jüssiga veevulinat ja linnulaulu kuulata, ojast vett õngitseda, lõkke ääres istuda. Aga meie sügavalt austatud loodusemees oli kõige selle ilusa vaikuse keskel nukker.
„Mahatma Gandhi on öelnud, et maa võiks rahuldada inimeste vajadusi, aga see maa ei suuda rahuldada ahnust,“ räägib Jüssi, kui kaamera on üle võimsate metsahävitajate liikunud.
Karta on, et nii mõnigi, kes hardunult filmilinal toimuvat jälgis, leidis juba mõne päeva või tunni pärast, et tema kohta need mõrud laused ei käi, ja saatis näiteks ajalehele avaldamiseks kuulutuse, et ostan raieõigusega metsa.
Silmakirjalikkus müüb hästi, sest sõnu levitada on lihtne ja tänavail meelt avaldada on in.
6. veebruari Maalehes ilmunud artiklis „Katastroofi maaletoojad“ tõdeb Lauri Vahtre, et kliimasõdalased ei kipu looduse reostamises süüdistama endid, vaid ikka teisi. Ja et pärast järjekordset meeleavaldust on tänavad plasttopside ja muu rämpsuga kaetud.
Seda sorti näidetega puutume kahtlemata kõik ühel või teisel moel kokku. Mõni aeg tagasi leiti meie asulas ühe kortermaja olmeprügi konteinerist televiisor! Selle kõrvale papi- ja paberikasti oli sokutatud vahtplastist pakend, küllap uue pildinäitaja ümbert. Hädaldasid kõik, kes seda korralagedust nägid. Süüdi polnud muidugi keegi.
Möödunud nädalal kergitasin oma ühismaja prügimahuti kaant. Seal olid kenasti koos nii poesupised purgid, plastpudelid kui ka lõhkumata pappkast. Paberikonteiner on kolme sammu kaugusel, muude pakendite mahutini on paarkümmend sammu. Keegi pole teinud.
Kust alustame looduse hoidmist ja maailmalõpu edasilükkamist, kas jätame söömise ja kempsupaberi tarvitamise või lähme ja hüüame kusagil koos loosungeid?

KAIE NÕLVAK, vaatleja

blog comments powered by Disqus