Neljapäeval lõpeb Kirna Õppekeskuses peetud kümnepäevane raskesti kasvatatavate laste õppelaager, kus noortele õpetati viisakat ning distsiplineeritud käitumist. Vaatamata kõigile pingutustele, ei jäänud enamik noori laagriga rahule.
Laagris osales 110 Lõuna-Eesti noort, kes on kuidagi seadusega pahuksis või ei suuda korralikult koolikohustust täita.
Kümne päeva jooksul õpetati neile Kirnal rivis marssimist, telklaagri püstitamist ja lugupidavat suhtumist nii korraldajatesse kui ka kaaskondlastesse. 80 protsenti noortest oli laagrisse saadetud alaealiste komisjoni poolt ning viiendik oli laagrisse tulnud vabatahtlikult.
Laagriülema Peeter Pau sõnul olid esimesed paar päeva kõige raskemad, kuna noored keeldusid rühmaülematele allumast ning tihtipeale tuli neid ka karistada.
Kõige tavalisemad karistused ropendamise, sülitamise ja käte taskus hoidmise eest olid kükid või kätekõverdused. Aja jooksul hakkasid sellised kerged füüsilised karistused ka noortele kohale jõudma, kuna laagriülema sõnul on laste suhtumine kümne päeva jooksul oluliselt muutunud. „Nagu öö ja päev,” kirjeldas käitumise paranemist laagriülem Pau.
Mõningad teravamad vahejuhtumid
Alguses kippusid noored üksteisega tihtipeale tüli norima. Andol (nimi muudetud-toim.) tekkis erimeelsus ühe Puiatu koolis õppiva noormehega, kellega ka kaklema mindi. Kähmlus lõppes Andole sinise silma ja vereplekilise särgiga. Puiatu poisil polnud silmnähtavaid vigastusi.
Noored ööbisid laagri ajal telkides. Nagu ka arvata võib, ei suutnud paljud laagrilised öörahu ajaks oma tegemistega ühele poole saada, vaid mürgeldasid edasi. „Selleks puhuks, et energiat kuskile suunata ja öörahu tagada, korraldasime lärmajatele õhtuse jooksutrenni kilomeetri kaugusel asuva lasketiiruni ja tagasi,” kõneles Pau. Sama kehtis ka sööklas lärmajate kohta. Selle nädala alguses enam üleliigset lärmi nii palju ei olnud.
Rühmavanemad hädas
Teisipäeval oli noortel võimalik lasketiirus ehtsa lahingurelvaga märki lasta. Noortele anti pärast relvaõpet kätte ehtsad kalašnikovid koos päris padrunitega. Lasketiirus toimus kogu tegevus käskudega, ei mingit isetegevust.
Tiiru juures oli korraga 5 laskjat, kellest igaühel oli privaatinstruktor. Instruktorid pidid tagama teiste ning enda ohutuse, viskudes ohu tekkimisel relvaga noorele selga nii, et laskur ei saaks teha ühtegi üleliigset liigutust.
Noorte endi sõnul oli lasketiirus päris relvast tulistamine laagri kõige põnevam osa. „Kõik ülejäänud on siin nii mõttetu,” sõnasid poisid pea ühest suust. Nende arvates on ropendamise ja sülitamise keelud täiesti tähtsusetud ja kui oldi ülematest eemal, siis kasutasid mehehakatised endiselt ebatsensuurseid väljendeid ja tatistasid, käed taskus, maha.
Rühmadele olid määratud ka juhid, kes olid laagris osalenud mõnel varasemal aastal ning kes on juba laagris olijate vanusest välja kasvanud. Pau sõnul kuulasid poisikesed küll oma rühmavanemate sõna , kuid aeg- ajalt vaatasid noored juhid rikkumistele läbi lillede.
Seda kinnitas ka olukord, kus noored lasketiiru ootealas vabalt üksteisega sõimlesid ja julmalt rühmavanem Taavi Arna käske eirasid. Samas olid laagriliste seas välja kujunenud ka teatud autoriteedid, kes teisi käske täitma sundisid, et liigset kisa ja kära vähendada.
„Mul on kopp juba ees“
Kõige enam käis poistele närvidele see, et pidi vara ärkama, tööd tegema, vabalt suhelda (ehk siis ropendada) ei saanud ning piinas suitsunälg.
„Proovisime küll sisse smuugeldada, kuid kohe otsiti läbi ja suitsupakid võeti käest,” ütles Ando.
15aastane Valgamaa poiss Kaspar rääkis, et temal õnnestus mõned suitsud tossu talla sees sisse tuua, kuid need said paari päeva jooksul osta. Sellega noored igal juhul ei nõustunud, et 14-15aastased poisid üldse suitsu kiskuda ei tohi.
Kaspar tuli laagrisse vabatahtlikult, kuna talle räägiti, et see on äge üritus, kuid noormees kahetses oma otsust. „Enam küll siia ei tule, jumala mõttetu värk,” kirjeldas poiss. Ka teised kiitsid tema juttu ja sõnasid, et neil on Kirnal olekust juba „kopp ees”.
Üks poistest isegi lubas, et järgmine kord ta laagribussi ei lähe, mis siis, et see kohustuslik on. Kanepist pärit Hanno Joosep oli selle laagri ajal ka isegi korra „hüppes”, kuid õnnetuseks eksles ta oma sõnul ligi 10 kilomeetrit Utsali metsades, aga jõudis ikka laagri territooriumile tagasi.
Vaatamata sellele, et poisid virisesid ja hädaldasid, näitas aeg, et laagrist siiski mingi kasu oli. Vähemalt elementaarsed viisakusavaldused said uuesti meelde tuletatud ning ülemate kuuldes ebatsensuurseid väljendeid ei kasutatud. Seda, kui palju pahadest poistest tänu laagrile korralikuks hakkab, laagriülem Peeter Pau öelda ei osanud.
EILI KOITLA
