Kalligraafiat on Oriendis alati kujutava kunstina käsitletud. Tegemist on omamoodi kirjandusliku kunstiga, sest nii teose sisu kui ka vorm lähtuvad eeskätt klassikalisest tekstist ? luuletusest, filosoofilisest mõtteterast või kirjamärki koondunud mõistest. Jaapani luuletajalt, esimese suure luuleantoloogia koostajalt Ki no Tsurayuki?lt (10. saj) laenatud näituse pealkiri ?Kastepiisad ja vihmasabin? peakski andma võtme nende seoste aimamiseks.
Jaapani klassikalise luule ja kalligraafiakunsti kõrgperioodiks peetakse Heiani (794-1155) ja Kamakura (1185-1333) ajajärku, mil nii luules kui ka kunstis kujunesid välja peamised esteetilised ja vormilised põhimõtted. Lühike 31-silbiline tanka (lühike laul) pidi andma teatavat laadi koodi luuletuse mõistmiseks, looma peitesõnade abil mitmetähenduslikke kujundeid, et seostada luuletus mingi tuntud paiga, isiku või varasema kirjandusteosega ning paigutama luuletuse aastaaegade vaheldumise tsüklisse. Sellises kontekstis on ka pealkirjas olevatel sõnadel omad lisatähendused. Kastepiisad sümboliseerivad lühikest ja habrast inimelu, mis kaob nagu kevadine kaste, vihmasabin on aga seostatav pisaratega, elu või armastuse kaotamise ja sügisese meeleoluga. Nii on vaid kahe sõna abil ühte luuletusse koondatud kogu aasta- ja eluring: kevadest sügiseni, elu algusest hääbumiseni.
Jaapani luules ei ole väga tugevaid kujundeid, kõige olulisemast räägitakse vaid aimamisi. Valdavaks meeleoluks on nukrus, üksindus ja igatsus.
Kirja teeKalligraafia on jaapani keeles shod?, mis tähendab tõlkes ?kirja tee?. Shod? aluseks on keskendumine ja pikaajaline harjutamine. Kunstniku meel juhib pintslit hoidvat kätt, mis meeles toimuva mõne liigutusega nauditavaks graafiliseks kompositsiooniks suudab vormida. Teose sünd on küll spontaanne, kuid eeldab lisaks maalitehnikate valdamisele ka piisavalt head füüsilist ja vaimset ettevalmistust, oskust enesesse süüvida ja oskust eneses toimuvat soovitud suunas juhtida, et teos siis justkui ühe hingetõmbega paberile kanda.
Shod? on Jaapani traditsioonilise kultuuri üks köitvamaid ja elujõulisemaid ilminguid, see on alati kuulunud klassikalise põhihariduse juurde. Kuulsate shod?-meistrite tööd on ka tänapäeval Jaapanis väga kõrgelt hinnatud. Head tu??i, tu?ikivi, kvaliteetset riisipaberit ja pintsleid aga nimetatakse austavalt ?neljaks juveeliks?.
Käesolev näitus annab hea ülevaate shod?-kunsti erinevatest väljendusvormidest ning kirjamärkide ajaloolisest arengust. Siin võib imetleda tensho-kirja (?100 õnnemärki?), mis on teadaolevalt vanim kirjamärgistiil, kuid mida veel tänapäevalgi nimetemplite graveerimisel kasutatakse; vanades ürikutes ja ametlikes dokumentides kasutusel olnud reisho-kirja (?Kilpkonn ja kurg?), liikuvat ja dünaamilist gy?sho?kirja (?Lumelilled?) ning tankade maalimisel levinud elegantset ja tundlikku rohukirja s?shod (?Lillede värv??, ?Kas laine tõuseks?? jt).
20. sajandi alguse avangardism langes kokku tõsiste muutustega Jaapani ühiskonnas, mis ei jätnud mõjutamata ka kujutavat kunsti. Kalligraafias hakati otsima vabadust ja isikupära, kirjamärk, mis oli kunagi tuhandeid aastaid tagasi sündinud piltkirjast, tähistamaks konkreetset mõistet, kaotas oma selged piirjooned ja muutus inspiratsiooniallikaks abstraktsele kujutlusele (Toshihiro Kamiya ?Headus?).
Mitmelt autorilt
Näituse põhiekspositsiooni moodustavad jaapani kunstnike Hisako Shida ja Shunch? Suzuki tööd, mis on maalitud 2000. a Tallinnas Vaal Galeriis ja Adamson-Ericu Muuseumis toimunud demonstratsioonesinemiste käigus. Eksponeeritud on ka nimetatud kunstnike teistkordse Eesti-külastuse ajal (2005. a) Eesti Kunstimuuseumile kingitud kaks kirjarulli: H. Shida tanka-luulest inspireeritud ?Nii nagu kaugel mägedest…? ning S. Suzuki siidile maalitud ?Unenäos kohtun armsamaga?.
1937. a sündinud Shunch? Suzuki on üks Jaapani kuulsamaid ja enim pärjatud kunstnikke, kelle peamiseks erialaks on kanji e hiina kirjamärgid. Demonstratsioonesinemistel töötab ta sageli koos oma hea kolleegi Hisako Shidaga (sünd 1940), kelle erialaks on jaapani silpkiri hiragana, mida erinevalt hiina märkidest peetakse elegantseks ja naiselikuks kirjamärgisüsteemiks.
Näitusele on valitud ka mõningate teiste heade meistrite ? vanameister Michiko Sat? (sünd 1920), Shunko Kond? (sünd 1943) ja Teruko Saotome (sünd 1948) ? teosed. Shod?- kunsti õpetajate Seika Kurokawa, Toshiko Kidono, Ikuko Ichikawa ja Kieko Suzuki traditsiooniliselt vormistatud kirjarullid (kakejikud) on pärit 2006. a novembris Tallinnas toimunud näituselt, mille avamisel kunstnikud ka ise kohal viibisid.
TAIMI PAVES
