Et lähenevates lahingutes ja rahumeelsemates tegevustes edukas olla, läks kuningas koos kahe loitsijanaisega hiide kõrgemate jõudude õnnistust paluma. Selle ta ka sai. Kui kuningas hiiest naasis, tõmmati teda tee ääres spaleeris oodanud rahva ? naised ühel, mehed teisel pool ? tempokasse maotantsu. See tähendas, et käest kinni hoidvatest meestest ja naistest moodustus kaks “madu” ning eluka peas jooksja määras, kuhu ta jooksis.
Vahepeal jooksutati madu tihedasse spiraali, siis murti sellest välja, lõpuks aga aeti mees- ja naismadu omavahel lootusetult sõlme ja harutati jälle lahti. Kes mao mäest üles-alla visklemised ja keerdsõlmede lahtiharutamised lõpuni vastu pidas, tundis, et on mütofesti seltskonnas “omaks” saanud. Ja uskuge, see rollimängijatest ja muudest mütoloogiahuvilistest koosnev seltskond juba oskab nii koos olla, et üksinduse tunne peale ei tule. Ja igav ei hakka.
Raud-Ants ja Kasak
Esimene õhtu oli bändide õhtu. Kui Raud-Ants laval koha sisse võttis, tabas kõrv kellegi kommentaari:
“Ma nägin selle ürituse kava esimest korda umbes kakskümmend tundi tagasi. Raud-Ants ja Enn Kasaku loeng olid minu jaoks piisavad motiivid, et kohale tulla.”
Lisaks Enn Kasakule oli teise päeva kavas teisigi huvitavaid esinejaid ning töö- ja õpitubades õpetati nahkkoti, pussitupe, ühetraadiketi, rõngassärgi jms esemete valmistamist ning vanu tantse, mõõgavõitlust, vibu kasutamist, rahvalaulu loomist ja esmaabi looduses. Enamikku töötube juhendasid Muinas-Eesti klubisse Tarbatu kuuluvad meistrid.
“Me üritame oma klubi tegemistes elustada muinasaega, täpsemalt aega, mis jääb 700. ja 1200. aasta vahele,” ütles Vanakaru ehk Meelis Säre. “Me uurime nimetatud aega, harime üksteist sel alal, harjutame võitlust tollele ajale omaste relvadega ning valmistame tollaste eeskujude järgi puidust, metallist ja tekstiilist käsitööesemeid. Meie hulgas on häid meistreid kitsastel aladel, kes valmis alati teistele õpetust jagama. Müügiks me midagi ei valmista, küll aga vahetamiseks: näiteks mina teen mõnele neiule noa, tema mulle ehtsast linasest kangast püksid.”
Parasjagu läkski mööda keegi, kes päris Vanakarult aru, kas too tema joogisarve juba valmis on saanud. Vanakaru vastas, et varsti saab. Ta enda joogisarv oli muljetavaldav. Eesti lehma küljest sellist sarve küll ei saa. Vanakaru ütles, et see pärineb hoopis ühe Aafrikas elutseva veise peast. Vanakaru noorem vend Asso lisas, et kõik, kellel suuri sarvi üle on, võivad need neile annetada.
Igale eale
Kui muinasklubilasena meisterdab Vanakaru arhailisi mööku ja muid relvi ning õpib neid ka käsitsema, siis ametitöös seisab ta lähedal hoopis kaasaegsematele relvadele: ta on nimelt sõjakooli õppevahendite keskuse ülem.
Paadunud rollimängijate ja muinasfännide kõrval sattus aga Mütofestile ka juhuslikumaid külalisi, kes end aga samuti halvasti ei tundnud.
“Kui ma aasta tagasi Maavalla Koja meililistiga liitunud poleks, poleks ma Mütofestist vist teada saanudki: suuremates lehtedes ma reklaami ei märganud,” ütles Jõgevalt pärit noor tartlanna Kairi Kikas. “Kui siia sõites nägin bussis vaid poisikesi, kel mõõgad vööl rippusid, siis mõtlesin, et võib-olla on see üldse mingi lasteüritus. Siin näen aga, et ka vanemad inimesed on muinasaja stiiliga kaasa läinud ja kõigil on vahva olla. Kassinurme mägedeski käisin vist viimati kooliajal ja näen rõõmuga, et siin on kõik palju kenamaks ja huvitavamaks muutunud.”
Muinas- ja mütoloogiahuvilised pidutsesid Kassinurmes pühapäeva pärastlõunani. Küllap tulevad nad sinna kokku ka tuleval aastal.
RIINA MÄGI
