Kassinurme linnamägi asub Jõgevalt viis kilomeetrit lõuna pool, kus samanimelise voore harja liigendavad mõhnad ja sügavad turbaga täitunud sulglohud. Rahvasuus on see ala juba ammustest aegadest tuntuks saanud Kassinurme mägedena.
Muistne kindlus on rajatudki sinna sügavate sulglohkude vahele jäävale neemikule, mida kagu- ja loodeosas eraldavad otsvallid. Seega on linnuse rajamiseks valitud koht, kus suhteliselt avarat 1200 ruutmeetrilist hooviala kaitsesid külgedelt sügavad sulglohud, otstelt aga kergemini kindlustatavad-kaitstavad vallialad. Praeguseni on neist säilinud 2-3 meetri kõrgused otsvallid.
Alustas akadeemik Moora
Esmakordsed linnamäe arheoloogilised uurimised viidi läbi 1953. aastal Palamuse mailt Ehaverest pärineva arheoloogi akadeemik Harri Moora juhatusel.
Kaevamised toimusid linnuse hoovialal, mis andsid küll ülevaate sealsest söesisaldusega kultuurikihist, kuid esemeleide seekordsetel kaevamistel saada ei õnnestunud. Järgnevalt uuriti linnamäge arheoloog Ain Lavi juhatusel 1978. aastal.
Nende tööde käigus leiti jälgi eriaegsetest ehitistest nii vallidel kui ka hoovialal. Tuli välja ka jäänuseid varasemast palkkindlusest, mis tõenäoliselt olid rajatud I aastatuhande viimasel veerandil ning hävisid 11. sajandi esimesel poolel.
Nagu näitasid kaevamiste tulemused, kujutasid kaitseehitised kuni selle ajani veel ilma sisetäidiseta palktarandeid, kuna hilisemad kaitsetarandid olid juba sisetäidisega. Uurimistulemuste põhjal on linnamäge kasutatud ka 13. sajandil, seega ka peale maa ristiusustamist. Samas puuduvad aga nii arheoloogilised kui ka kirjalike allikate teated selle kohta, et siin oleks võideldud Muistse Vabadussõja päevil.
Kuigi Kassinurme linnamäe varaseimaid jälgi pole veel küllaldaselt uuritud, võidi mitmete tunnuste ja leidude põhjal eeldada, et linnamäe tekkeaeg võis kuuluda juba nn eel-rooma rauaaja lõpuperioodi, seega rohkem kui kahe tuhande aasta tagusesse aega.
Praegu on käimas linnuse rekonstruktsioon, mis püüab edasi anda kunagiste ehitiste kuju, nii nagu need võisid olla rohkem kui aastatuhat tagasi. Rajatavad kaitsetarandid peavad meenutama omaaegseid elumaju, mida kasutati siin ka varjualuste ja laoruumidena. Kaitseehitise väravakohas asus kõrge torn, kust käidi ümbruskonda kontrollimas.
Kassinurme linnamäe juures Saaremaa talust idas paikneva muistse asulakoha kohta on teateid juba 20. sajandi algusest, kui künnitöödel tuli nähtavale süsist mulda, keraamikatükke ning jahvekivi. Asulakihi täpsem ulatus ning vanus vajavad veel edasist täiendavat uurimist.
Kassinurme ümbruse, mägede ja linnusega on rahvapärimuses seotud mitmed Kalevipoja muistendid. Üks enamtuntuid jutustabki Kalevipoja sängi sünnist.
Kalevipoja sängi sünd
“Kalevipoeg oli mitu päeva mööda maad ringi kõndinud ja jõudnud õhtuks Kassinurme. Päike hakkas juba loojuma ja Kalevipoeg otsustas siia puhkama heita.
Et Kassinurme maapind oli liiga mägine, tegi ta suurest kuusest kühvli ja hakkas sellega maad tasandama ja aset kokku ajama. Töö edenes aga visalt ja Kalevipoeg tegi uue suurema kühvli, mis mahutas terve vaka mulda. Selleks ajaks oli päike veerenud metsalatvadeni ja tööga tuli kiirustada. Ringi vaadates märkas ta all orus lõpnud looma, võttis sellelt naha maha, valmistas endale põlle ja sellega mulda kandes saigi sängi valmis. Tööst väsinuna heitis ta puhkama, aga seekord nii, et pea lõuna poole ja jalad põhja poole, vastupidiselt tavalisele magamisviisile.”
Üks teine rahvajutt jutustab, et korra olla Kalevipoega vanatont kimbutanud, mille peale hakanud ta oma sängist hommiku poole jooksma. Umbes versta maad sängist eemal olla ta komistanud ja kukkunud käpuli maha, kus praegugi kaks sügavat käeauku kõva põllumaa sees on. Rahvas kutsub seda kohta ka Savilohuks ning nende kõrvalt läheb läbi Kassinurmest Palamusele viiv maantee.
Ühe vähemtuntud Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis talletatud muistendi järgi: “tulnud ta (Kalevipoeg) oma sängist Kassinurme mägedest, pannud 200 saelauda rinnatasku ja suure õllevaadi vestitasku ning sammunud siis Peipsi poole oma vastastega võitlema.
Kultuseplats kolme kiviga
Linnuse juurde kuulus ennemuiste kindlasti ka püha hiis või kultuseplats, kus käidi ohverdamas loodusvaimudele või pöördumas esivanemate hingede poole nõu ja abi saamiseks. Kultuseplats rajati tavaliselt sinna, kus asusid maa-alused energiasooned — vihred.
Ka Kassinurme linnuse kõrval asus selline kultusekoht tänini säilinud kolme kiviga. Needki kultusekivid asuvad maa-alustel soontel, mis neid ühendavad. Seda pidi saama ka tõestada nõiavitsa abil. Nii pidi siin kevadeti olema kivide ümbruses rohi hoopis lopsakam ja tumerohelisem kui oruveertel. Praegu kujutab Kassinurme mägede kultuseplats endast hästi hooldatud näidist meie esivanemate kunagisest pühamust.
Muinaslinnuse kõrval asub ka nn Kalevipoja silmapesukauss. See on ringikujuline lomp, millest vesi iial ei kao, olgu ilmad kuitahes kuivad. Seda lompi peeti rahvapäraselt ka Põhjatuks oruks. Rahvajutu järgi püüti kord selle sügavust ära mõõta, kui ühel suvel oli juba pikemat aega kuiv olnud. Soovitanud siis kauged targad Patjala vanadel naistel veesilma sügavuse ära mõõta, mille peale pidavat ka vihm tulema. Tarkade ütlust uskudes korjatudki kogu küla köied kokku, selle pika aheliku otsa seotud pada, raskuseks pandud sisse kivi. Pada vajunud aina sügavamale, kuid päris põhjani ei jõudnudki. Kui see välja tõmmatud, olnud kivi asemel verine härja pea. Hääl vee peal ähvardanud aga kõiki vee alla tõmmata, kui keegi kunagi veel midagi veepõhja üritab lasta. Kohkunud naised aga lõpetanud seepeale oma tegevuse.
Vanade inimeste jutu järgi olevat neist paljud näinud, kuidas silmapesukaussi jooksnud lehmad ja härjad sealt enam välja ei tulnud. Kevade varahommikutel olevat nähtud aga veehoidjaid, kes vee peal istudes oma päid harjanud.
Looduslikult on Kalevipoja silmapesukauss, nagu teisedki Kassinurme mägede sulglohud, viimasest mandrijäätumisest põhjustatud termokarstivormid, mille tekke põhjustasid taanduva jää küljest lahti murdunud jääpangad. Rahvamuistendites on need ka tuntud Kalevipoja või tema hobuse jalajälgedena.
Kalevipoja lingukivi
Üheks viimase mandrijäätumise tulemiks on ka rändrahn Kalevipoja sängi ligidal, mida rahvasuus Kalevipoja lingukivina tuntakse. Nimelt on kivil praegugi näha lingunööri meenutav hele kvartsiidisoon.
Kivi kohta on teada mitmeid erisuguseid lugusid. Üks neist jutustab sellest, et Kalevipoeg katsus oma sängist kivi visata seitse versta eemal asuvasse Kuremaa järve. Tema väike sõrm aga libises ja kivi lendas ainult poole versta kaugusele.
Teise muistendi järgi püüdis ta kiviga peletada eemale hunte, kes kimbutasid Kassinurme sängi juurde aheldatud hobuseid. Kangelane heitis kivimüraka siia Kuremaa järve äärest. Visatud kivi märki ei tabanud ja maandus sängist mõnevõrra eemal, kus ta on praegugi.
Lapsepõlvest mäletan ka rahvajuttu, et Kalevipoja kivi alla pidi olema maetud varandus, mida aga valvavat vanakuri ise. Kas püüti seda varandust ka välja kaevata, pole teada, või kardeti seda valvavat paharetti?
Üldtuntud jutu järgi olevat aga kohalikud karjapoisid kivi peale kogunenud vihmaveega kartmatult oma janu kustutanud.
ARVI LIIVA
