(Järg 26. aprillil ilmunud osale)
Kassinurme linnuse loodepoolset otsavalli kahjustas oluliselt sinna 1998. aastal mootorratastega sisse sõidetud rada. Lõhutud vallilõigus hakkas silma kahest eri ajastust pärinevate ehituskihtide jälgi. 65 cm sügavusel võis eristada linnuse kaitseehitise hilisemat ülaosa. See näis koosnevat palkkindlustusest ja kruusasest täitekihist. Mainitud kindlustus pärines 11.-12. sajandist.
100 cm sügavuselt tuli aga nähtavale kogu valliala hõlmav varasem põlengukiht, mis radiosüsiniku analüüsi põhjal pärines 10.-12. sajandist pKr. Näib, et 11. sajandi esimesel kolmandikul olid Kassinurme linnuse kallal jõudu proovinud ka Vana-Vene vürsti Jaroslav Targa sõdalased. Selles põlengukihis ei esinenud täitekihi jälgi, seega oli siin tegemist veel puhtakujuliselt palkidest rajatud kindlustusega.
Kagupoolsest otsavallist kirde pool avastati hoonete jälgi. Söestunud tukijäänete vahel oli ka kivikolletest või kerisahjudest pärit kuumust saanud kivimunakaid ja toidujäänuseid loomaluude näol. Samuti leiti 11.-12. sajandisse dateeritav pronksist sõrmus, mida hoitakse peanumbri AI 6383 all Tallinna Ülikooli arheoloogiakogus.
Möödunud suvel oli arheoloogiliste tööde üheks eesmärk välja selgitada muinaslinnuse kõige varasem kiht ja saada selle põhjal teada, millal siis täpsemalt rajati muistne Kassinurme linnus. Selleks tuli koguda sütt, et seda radiosüsiniku meetodil analüüsides rajatise vanus määrata. Varaseima kihi otsimiseks kaevasime vallist ida poole rea prooviauke. Ja nähtud vaev tasus end — valli kirdepoolsel jalamil avastatigi loodusliku kihi piiril arvukalt söestunud palgijäänuseid. Kahjuks jäid tukkide jääned enamasti otsavalli alla. Seetõttu ei õnnestunud meil uurida kunagise tules kokkuvarisenud palkidest kaitseehitise konstruktsiooni ja ehitusviisi.
Küll aga saime teada, millal siis rajati Kassinurme söllide vahel asuvale neemikule varaseim linnus. Radiosüsiniku meetod andis vastuseks, et Kassinurme linnus tekkis 1500 aastat tagasi, uuemate andmete põhjal aastatel 428-495 pKr.
Eri kihistused
Linnamäe kaguvalli kirdepoolses nurgas tulid nähtavale algselt rõhtsalt paiknenud söestunud palkide jäänused. Nende radiosüsiniku analüüs andis vanusemäärangu 960 +/- 60 aastat, seega pärinevad need ajavahemikust 984-1212 a pKr. Avastatud tukijäänused näivad pärinevat praeguse valli kohal asunud varasema, osalt ilmselt liivaga täidetud tornilaadse kaitseehitise alumistest palkidest.
Muinsuskaitselise töö raamides uuriti ka kaguvalli äratallatud kohti, mis hiljem täideti ja kaeti mätastega. Selle töö käigus tuli nähtavale eri kõrgustel täiteliivas asunud tukke. Neid tukke võiks pidada sama torni veidi varasemateks jäänusteks, mis hiljem visati koos liivaga taastatava torni täitekihti. Viimaste radiosüsiniku analüüs andis täpsustatud vanusemääranguks aastad 992-1169 pKr. Nagu näha vanuse määrangutest, on kaks viimast proovi ajalt õige lähedased.
Nagu eespool esitatust näha võisime, seostub Kassinurme linnamäe ajalooga mitmeid eriaegseid ajaloolisi kihistusi. Kindlustatud linnuste tekkeaeg rooma rauaaja (I aastatuhande esimese poolel) ja keskmise rauaaja piiril, aga samuti relvade taasilmumine leiumaterjali osutab sellele, et I aastatuhande teisel poolel kujunes ka praegustel Eesti aladel välja selline ühiskond, kus paljusid küsimusi tuli lahendada juba relva toel. On selge, et sellistes rahututes oludes tuli üha enam hoolt kanda kindlustatud linnuste rajamise eest.
Eesti soost väikevasallidest
Kassinurme arheoloogiliste uurimiste puhul äratavad erilist tähelepanu linnamäe kaguvalli taga avastatud hoonejäänuste suhteliselt hilised, 13. sajandi lõppu ulatuvad dateeringud. Nagu ilmneb kirjalikest allikatest, põletasid ristisõdijad 13. sajandi esimesse kolmandikku jäänud eestlaste muistse iseseisvusvõitluse ajal tavaliselt vallutatud linnused, et võtta põlisrahvalt võimalus edasise vastupanu osutamiseks. Erandi moodustasid need linnused, kus vastupanu ei osutatud. Tundub, et nii oli toimitud ka Kassinurmes.
Ehkki arheoloogilised uurimiste tulemused näitavad, et 13. sajandil on Kassinurme linnuses inimesi asunud, pole sealt välja tulnud leide (näiteks ammunooleotsi), mis viitaksid sellele, et Kassinurme linnuse pärast oleks iseseisvusvõitluse päevil lahinguid peetud. Ka pärast rahuaja saabumist ei tekkinud linnuses alalist rohkearvulist elanikkonda, millele osutab keskaegse leiumaterjali puudumine.
Nähtavasti mõistis Kassinurme linnusevanem, et linnusest ja kohalikest relvajõududest jääb ristisõdijatele vähegi tõhusama vastupanu avaldamiseks väheks. Seetõttu võis ta pidada õigemaks kokkuleppe sõlmimist uute valitsejatega. Nii võis tal õnnestuda päästa linnus mahapõletamisest, jääda ise edasi piirkonna ülikuks ja pääseda edaspidi ka eesti soost vasallide hulka.
Pärast maa vallutamist ristisõdijate poolt oli Eesti muinasülikute uude võimusüsteemi pääsemisel määravaks nende lojaalsus või vastuseis uutele isandatele. Sellest on huvitavalt kirjutatud koguteoses “Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg”. Kohtades, kus põlisrahva ülikuid oli sõja lõppedes enam elus, säilis endiste vanemate jõukus ja positsioon külaühiskonnas. Ülikkond säilitas oma võimu, võttes omaks uue ajastu usu, kombed ja haldussuhted.
Mõned linnusedki püsisid jätkuvalt endiste vanemate valduses. Ühest küljest näitas see endisaegsete vanemate jätkuvat tähtsust, teisest küljest seda, et sakslased ei näinud eestlaste puitlinnustes endile tõenäoliselt suuremat ohtu. Küll aga oli sellistel linnustel oma roll varjupaigana keskaja rohkete sisesõdade ajal. Saanud saksa maahärrade alluvaiks, võisid endised vanemad oma võimu algperioodil kasutada linnuseid ka residentsina, mis oli alluvate talupoegade silmis juba muinasajast prestiižsed võimukeskused.
13. sajandi eesti väikevasallidel oli raskusi oma identiteedi määramisega. Ühest küljest tundsid nad end kuuluvat alistatud rahva hulka, teiselt poolt olid nad aga samas sotsiaalses staatuses võõrsilt pärit vasallidega ja koos osaleti ka samades esinduskodades. Seega võisid nii põlisrahvas kui ka saksa soost vasallid pidada eestlastest väikevasalle ühtaegu omadeks ja võõrasteks.
Nagu eespool mainitud, on Kassinurme linnamäge senini uuritud vaid õige väikeste kaevandite ulatuses. Vaatamata sellele, oleme saanud teatava ülevaate vallide põlengukihtide ajalisest päritolust ja hooviala praeguse ilme kujunemisest. Juba tehtud töö on aluseks Kassinurme muinaskantsi uute uuringute kavandamisel.
Mulluseid Kassinurme kaevamistöid toetasid Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp, Jõgeva vald ja muinsuskaitseamet. Suur tänu kõigile kaevamistel osalenutele, eraldi fototööde eest Riho Sakritsale ja Ain Ratassepale!
i
AIN LAVI, arheoloog</span>
