Nädalavahetusel Tartus toimunud kassinäitusel kohtusid kassid ja kassihuvilised üle Eesti, lisaks kaslastele said näitusekülastajad tutvuda kolme toreda meriseaga.
Tartu Laululava saal lausa kihas laupäeval. Inimesi oli kokku tulnud nii palju, et näitusesaali pääsemine paarkümmend minutit aega võttis. Tihe inimvool liikus ühe puuri juurest teise suunas, ikka ja jälle kostus üllatushüüdeid: “Oi, kui suur ta on!“ või “Oi, ta on nii armas!” Tundus, et enamik kasse ennast sähvivatest fotoaparaatidest ja suurest inimmassist segada ei lasknud. Näitusemeluga harjunud hiirekuningad ei teinud tunglevast rahvast üldse välja, vaid magasid magusasti ega vaevunud uudistajate pettumuseks isegi silmi lahti tegema, rääkimata pea tõstmisest. Mõned aga, kelle näitusekogemus oli ilmselt tagasihoidlik, pugesid nurka ja jälgisid toimuvat küsivalt ja hirmunult.
Kassid olid näitusesaalis suurtes valgetes puurides, iga puuri sisekujundus oli erinev. Kui mõni kassiomanik oli oma kiisu küljealuse pehmemaks muutmiseks kasutanud vaid suvalist riidetükki, siis teised olid puurile kaunima ilme andmise ja kassi elu mugavamaks muutumise nimel palju vaeva näinud. Kõige enam paistis silma puur, mida ehtis südamekujuline padi ja mille sisekujunduses oli kasutatud vaid roosat ja valget värvi.
Mitmed kassiomanikud lubasid soovijatel oma lemmikut silitada, teised aga olid puuri pealt kinni katnud või varustanud selle sildiga, mis nende lemmikut paitada keelas. Selle eest, et iga lapse meel hea ja suu magus oleks, hoolitses suur kassimaskott, kes oma karvase käpaga noortele kassihuvilistele maiustusi jagas ja sugugi ei pahandanud, kui teda õrnalt sabast sikutati.
Karvutud loomad kutsusid uudistama
Kõige enam paelusid näitusekülastajaid kaks karvutut kassi, karvutu merisiga ja palju auhindu kogunud kass Michael Alikant.
Kuigi karvutud kassid näitusekülastajaid ligi meelitasid, ei jätkunud mitmetel taoliste loomade jaoks kiitvaid sõnu. “Ta on nagu nahkhiir,” lausus üks väike tüdruk oma vanematele, silmitsedes Sphynx`i tõugu kassi pisut kipras kulmul. Paljud aga leidsid, et taolised kassid on kaunid, ning tundsid huvi, kas näitusele pandud kiisud on müügiks.
Soovijad said endale kassi osta
Teine peaaegu karvutu loom, kes palju elevust tekitas, oli Skinny tõugu merisiga. Merisigade kasvanduse Irma esindaja Marika Nekljudova tõstis jõehobu meenutava merisea ikka ja jälle puuril asuvale padjale, et näitusekülastajad sametise nahaga loomale pai saaksid teha, ja juhtis inimeste tähelepanu merisea käppadele ja koonule, mida kaunistasid väikesed karvatutid. Teine merisiga paistis aga silma ülihea karvakasvu poolest: loom nägi välja nagu kirju karvapall.
Näituse täheks oli suursugune Michael Alikant. Exotic tõugu kass, kelle auhinnakarikad ja -lindid täitsid kogu puuri, lamas ise puuri peal. Uudistajad jätsid Alikanti täiesti külmaks: selleks, et kass pead pööraks ja oma nägu näitaks, pidi omanik teda pisut utsitama. Helehall ja tavalisest kassist tunduvalt suurem Alikant ei teinud ühtegi ülearust liigutust, teda vaadates meenus raamatust “Laaned ja veed” tuntud laisk kass Otu.
Lisaks väärikale Alikantile meeldis eriti lastele valge Scottish Fold`i tõugu kass. Sellele tõule on omased ettepoole hoidvad kõrvad, mis annavad kiisule eriti armsa ilme.
Soovijatel oli võimalik endale näituselt kass soetada: mitmete puuride peal oli silt “müüa” või “ära anda”. Uut omanikku otsisid mitte ainult kassipojad, vaid ka täiskasvanud kassid. Näitusesaalis jalutades jäi silma veel üks tore silt. Nimelt seisis ühe British Shorthare`i puuril teade: “Isane kass otsib pruuti”.
iii
LIIS ROHTMETS
