Hiljaaegu oli kassikaitsepäev. Rahvusvaheline, võib-olla isegi planeetidevaheline. Kaasüüriline Pänts nautis seda päeva täiega ning korraldas täiesti kosmilise kräu.
Tema kontole läksid mõned aknalaudadel ümber läinud või sealt maha kukkunud lillepotid, trepi kohal teiselt korruselt esimesele langenud kirjatarvete lumi ning akna tuulutusasendi praost ribadeks tõmmatud sääsevõrk.
Karvakera metoodiline õrin
Armas abikaas harjutas jooksupolkat, tõstes pudeleid, pokaale ja muud õrna kraami kõrgemale-kaugemale. „Ei!“, hüüdsime mõlemad koos, kui Pänts püüdis kuumale pliidile hüpata. Olukorra võtsid kokku argipäeviti eeskujulikku puhtust pidava kiisu poolt voodi alla jäetud pätsid, mis oma antichanel-5 olemuse tõttu olid kergesti leitavad. Üks mulle, üks abikaasale.
Terve pika pidupäeva nautisime aldist karvakera meloodilist õrinat. Naaber jällegi sai kruntide piiril osa Päntsu poiss-sõbra SOS-baritonist. Augustikuiselt ääksuv kõrge rohi ja kurtvad äädikapuupuhmad kuivavate kartulipealsete kõrval.
Kaks kõlavat heliriba püüdsid pikki tunde ühtseks fonogrammiks ühineda. Nii see päev hallikirjut alti kuulates ja mustvalgele baritonile plaksutades õhtusse jõudis.
Kui armunud Päntsu Carmeni-aaria eriti südantlõhestavaks kiskus, avastasime, et ta on taas aknapraos ning võitleb elu eest. Seni, kuni mina nahkkindaid kätte tõmbasin, haaras abikaas käteräti ning kergitas sipleva kiisu kaela kõrgemale. Sündmust jäi meenutama kriim tema käsivarrel. „Ääää,“ alustas trepist laskuv kass uuesti.
Mainisin kunagi, et maainimesele olid aastaid usalduslikult kättesaadavad pisikesed kassitabletid. Ütlesime asjatundjale kassi kaalu ja saime tabletid koos juhtnööridega. Asi töötas. Kiisuke Pänts on olnud lõviosa oma elust tablettide peal ning rahu maa peal. Nüüd enam mitte.
Kassiga Jõgevale arsti juurde
Et hormoonide valdkonnas peab olema kord ja veterinaarid peavad ka elama. Aga ilma narkotsita, tuli välja, et Päntsul on peale rahuloluaastaid katkematu jooksuaeg n+1 korda aastas ja süvenev seksisõltuvus. Ühel nädalal 5 päeva eriolukorda, siis kaks päeva vahet ja siis uuel nädalal uue hooga.
Ohkasime ja otsustasime Päntsuga Jõgevale veterinaari juurde sõita. Asjatundlik arst andis nõuandeid ning me leppisime opi aja kokku. Isegi raha ei võetud muu, kui kassi kandmise koti eest. Pänts istus nüüd kotis nagu diktor televiisoris ja silmitses meid pisut kartliku pilguga. Opist siiski asja ei saanud, sest algas uus jooksuaeg. Kui armumahlad voolamas, siis lõigata ei tohi. Kuupäev läks nurja, järgmine kuupäev ka. Kolmandal korral olid ilmad liiga kuumad. Augustikuu, teate küll.
Mida teha? Uuel visiidil küsisime veterinaari käest uuesti tablette. Aga ei saanud, sest tal ei olnud hormoonravimi andmise litsentsi! Tööd oskab, loomi tunneb, aga retsepti ei tohi kirjutada! Huvitav, kas see litsents on nagu alkoholimüügi luba kõrtsidele, millega rohkem käivet teha? Võtsime internetis ette Tartu hinnakirjad: visiiditasu 20.-, saba alt pigistamine 15.-, jne, jne.
Kui lõikama hakatakse, siis juba korralikumad numbrid. Pikem automatk heade mõtete linna, pereväärtused. Kui ikka oma lemmikut, seadust ja korda armastad, siis kulub nädala palk ära. Kas järgmisel korral kordusretsepti küsides kordub kõik uuesti?
Hakkan oma lugu lõpetama, tõstan pea ja kuulatan imelist vaikust. Pänts on õues ning ajab oma kassiasju. Kui teil on soov endale väikest armsat kassipoega saada, siis kirjutage meile. Joonistada võib ka, sest nad on nii nunnud! Saab tasuta, toome ise kohale.
JAANUS JÄRS, vaatleja
