“Võtke sooja piparkooki!? hõikas päkapikk Annika ja pakkus möödakäijatele värskelt ahjust tulnud maiust.
“Soojad piparkoogid on tasuta, piparkoogilõhnast rääkimata,? seletas päkapikk Tiia. “Piparkooke jagame sellepärast, et meie lasteaial on sünnipäev: me saame 23 aastaseks.?
“No siis peaksime ju hoopis meie teile kingitusi tooma!? ütles üks vahva vanaproua, keda just äsja piparkoogiga oli kostitatud.
Tegelikult olid Tõrukese lasteaia lapsed ja õpetajad piparkooke küpsetanud ja kaunistanud juba terve laadaeelse nädala. Seepärast polnud ime, et laadal tainast rullinud ja sellest piparkooke välja lõiganud väikesed päkapikud Sandra, Anette ja Karola selle töö juures suurt vilumust üles näitasid. Varem küpsetatud kaunistatud piparkoogid olid kenasti pakitud ja neid võis tõesti raha eest osta.
“Taignaga toetas meid Aristin Grupp,? ütles päkapikk Annika ja saatis väikesed päkapikud vahepeal jõuluvanale sooje piparkooke pakkuma: üks jõuluvanamundris mees müüs nimelt laadal raamatuid.
Arvata võib, et lasteaia toimekas sünnipäev jääb väikestele päkapikkudele kauaks meelde. Nagu seegi, et head teha ja rõõmu valmistada võib teistele inimestele ka täitsa tasuta.
Sepa käekiri
Kui laadakülastaja nina kõditas pidevalt piparkoogilõhn, siis kõrvu kostis alatasa kellahelin. See tuli Kohtla-Nõmme sepa Helmut Hussari leti poolt. Muu kunstipärase kraami kõrval müüs ta nimelt uksekellukesi ja eks huvilised tahtnud alailma proovida, kuidas see heliseb. Käsikuljus oli tal ka müügil: selline, millega fännidel paras suusaraja äärde omasid innustama minna.
“Ega ma pole oma silmaga näinudki, missuguseid kelli mujal maailmas suusaraja ääres helistatakse,? ütles Helmut Hussar. ?Mina mõtlesin välja oma mudeli.?
Et sepal nupp nokib ning kätt ja silma jätkub, oli tema toodangu pealt näha. Mõnegi kunstipärase tarbeasja oli ta valmis teinud vanast liiprinaelast või loorehapiist.
“Sepale sobib igasugune raud,? ütles Helmut Hussar. ?Mida roostetanum, seda parem. Ja liiprinaela võib vaadata kui juba poolvalmis asja: taod veel natuke ? ja ongi pudeliavaja või mõni muu vidin valmis.?
Hussari sõnul kujuneb igal sepal aja jooksul oma käekiri ja kui inimesele sepa käekiri meeldima hakkab, siis tahab ta just tema tehtud sepiseid. Kui laadale toodud kraami seast vajalikku asja ei leia, siis võtab kontaktandmed ja tellib just selle, mida tahab.
“Sepatöö toob midagi sisse ka, aga rohkem peavad seda ametit ikka inimesed, kes sepikojata lihtsalt elada ei oska,? ütles Helmut Hussar. “Ma ise jaksan ehk kolm päeva sepikojast eemal olla, hädapärast ka nädala, aga kauem küll mitte.?
Väikestele ja suurtele poistele
Läänemaa mees Eimar Kreisen oli laadale toonud terve masinapargi: sõidu- ja veoautosid, metsaveo- ja muidutraktoreid, ekskavaatoreid ja ronge. Kõik ilusad, ohutud ja lapsesõbralikud ning väikestele poistele mängimiseks mõeldud.
“Linaõliga immutatud männipuit,? ütles Kreisen mänguasjade materjali kohta.
Üks “suurte poiste? mänguasi oli tema letil ka: pirakas veoauto, mille furgoonist sõitis ust avades välja alus pudeli ja kahe pitsiga?
Pudeleid võis leida ka Tartu firma DDD Disain letilt. Ainult et pudelit meenutasid need vaid kaudselt, sest osavad käed olid nende ümber meisterdanud lõbusate nägudega mehepead ? kaabulotiga kalamehe, valge mütsiga arsti vms. Tujutõstvat vedelikku pole sellisesse pudelisse õieti enam panna vajagi, sest tuju tõuseb ka tühja pudeli vaatamisest.
Põltsamaa kultuurikeskuse taimeseaderingi neidude uhkete tarnast punutud vaaside ning käbidest, kastanimunadest ja samblast jõulupärgade hindu vaadates küsis üks mees, et kas need on eurodes või. Küllap vihjas ta sellele, et piigad võiksid oma toodangu eest vabalt viisteist korda rohkem raha küsida: kulutatud vaev ja tulemus olid seda väärt.
Väärt kaupa pakkusid teisedki laadamüüjad, nii kohalikud kui kaugemalt tulnud. Ja ostjatestki ei tulnud puudust.
?Meil on välja kujunenud oma kindel müüjaskond,? ütles laada peakorraldaja, Põltsamaa käsitööseltsi esinaine Anne Ütt. “Tänavune laat on üheksas ning neid, kes vähemalt kuuel-seitsmel laadal kaasa teinud, on päris palju. Meie oma seltsi liikmed on osalenud muidugi igal aastal. Aga kõiki soovijaid pole me viimastel aastatel enam vastu võtta saanud: paljudele peame ruumipuudusel ära ütlema.?
Anne Üti sõnul on põltsamaalased jõulueelse käsitöölaada vajalikuks ettevõtmiseks tunnistanud. Rahvarohkus kultuurikeskuse sees ja autoderohkus ümber kultuurikeskuse kinnitasid tema sõnu. Kes laadalettidelt jõuluvana kingikotti midagi ei ostagi, see saab lihtsalt hea tuju kodumaise käsitöötoodangu uudistamisest.
“Kuni linnavalitsus ja Kultuurkapital meid toetavad ja kuni meie seltsi liikmetel on tahtmist korraldamisel kaasa lüüa, niikaua laadad ka toimuvad,? ütles Anne Ütt.
Laadamüüjatelt ja -ostjatelt kogutud annetused ja osa laadaloterii tuludest läksid Siimusti lastekodu Metsatareke toetusfondi.
RIINA MÄGI
