Ausus ei ole paraku inimese loomulik olek, kuid see teeb elu paremaks, mistõttu edukamad on ühiskonnad, kus varastamine on vastikuks tehtud.
Ukrainas valiti hiljuti uus parlament. Suur osa rahvasaadikutest vahetus, kuna valijaid soovisid muutust ja vabanemist riiki aastakümneid kurnanud korruptsioonist. Mõne nädala eest käis üks mu tuttav Ukrainas ja kohtus mitmete sealsete oluliste inimestega. Küsisin, mis mulje jäi, kas asjad hakkavad arenema paremuse suunas? Üllatuslikult ütles ta, et on pigem pessimistlik.
Ahvatlevast rahast loobumine
Oma kohtumistel oli tuttav kuulnud, et Ukraina oligarhid ja muud sealsest laialdasest poliitilisest korruptsioonist elatuvad tegelased on väheste nädalatega jõudnud uutele parlamendi liikmetele teha pakkumised. Lihtsustatult näevad need välja nii: miljon dollarit kohe, edaspidi sada tuhat dollarit kuus. Vastuteenet pole esialgu vaja osutada.
Ukraina olusid tundvad inimesed ei pea tõenäoliseks, et paljud erinevate taustaga poliitilistest uustulnukatest suudavad ahvatlevast rahast loobuda. Ja nii võibki vaatamata pea täiesti uuele parlamendi koosseisule kõik vanaviisi edasi minna.
Miks siiski peab valdavalt seni puhta taustaga inimestest kohe kõige halvemat ootama?
Vaatame hiljutist näidet meie oma kultuuri- ja väärtusruumist. Üks suure Soome ettevõtte siinse haru juht lahkus töölt, kuid ilmselt raamatupidamise automaatika vea tõttu jätkas ettevõte talle palga maksmist – aastaid ja aastaid. Mitte küll sada tuhat kuus, ligikaudu 10 korda vähem, aga siiski märkimisväärselt suurt raha.
Inimene, kelle kohta Eesti ja Soome lehed seda kirjutasid, on laitmatu mainega. Ometi ei andnud ta endisele tööandjale teada, et midagi on valesti läinud. (Asi on kohtus, me ei tea praegu, millega vaidlus lõpeb ja seetõttu ei nimeta ma siinkohal ühtegi nime.)
Siinkohal võiks igaüks korraks mõelda, kuidas tema ise oleks käitunud. Kas oleksite kindlameelselt raha tagasi kandnud? Aus vastus on, et keegi ei tea sajaprotsendilise kindlusega, millise valiku tegelikult teeks. Inimene on nõrk ja tema õige sisu selgub alles reaalse katsumusega kohtudes.
Kui te ei usu, siis siin ka leebem näide. Teame poliitikasse siirdunud inimesi, kes nii-öelda eelmises elus on väga kriitiliselt hinnanud riigikogu liikmete kuluhüvitiste kasutamist. Paraku on kriitiline positsioon tihti hajunud enda kasuks juba esimesel-teisel kuul riigikogu liikmena. Ma ei loe moraali, sest mina pole kirjeldatud valikute ees olnud. Loodan parimat, aga tegelikult ei tea – ja kui olete aus, siis möönate sama.
Korruptsioonist on tahetud vabaneda
Miks siis ikkagi mõnes riigis – nagu Eestis – on korruptsioon ja varastamine pigem erand, aga mõnes teises riigiks – nagu Ukrainas – pigem igapäevane reaalsus? Ukraina on seejuures Eestiga võrdluseks sobiv, kuna erinevalt mitmetest teistest kõrge korruptsioonitasemega riikidest on nemad mitmel korral valimistel veenvalt näidanud soovi sellest vabaneda.
Kardetavasti on vastus väga lihtne: Eestis on erinevalt Ukrainast suur tõenäosus korruptsiooniga vahele jääda, karistatud saada, kaotada maine, varad ja tulevik. Selle eest peame olema tänulikud iseseisvuse taastamise järgse Eesti valijatele, kes andsid mandaadi „platsi puhtaks“ teha lubanud poliitikutele, aga ka hilisematele valitsustele, kes ehitasid üles sõltumatu prokuratuuri, kohtud ja andsid korruptsiooniuurimise nullist alustanud kaitsepolitseile.
Veel üks lihtsam võrdlus. Millal kadus Eestis, Lätis ja Leedus nõukogude ajast pärinev liikluspolitseile altkäemaksu pakkumise kultuur? Erinevatel aastatel, Eestis kõige varem, Lätis kõige hiljem. Täpsemaltaga siis, kui politseiautodesse tekkisid salvestavad kaamerad. Siis kui altkäemaksu võtmine tõi pea garanteeritult kaasa karistuse. Inimesed ei teinud läbi moraalset ümbersündi, nad lihtsalt kohandasid käitumist tõenäoliste tagajärgede suhtes.
Sellepärast on ka väga tähtsad need üksikud kõrge avaliku profiiliga poliitilised kohtuasjad, millest mõned said lahenduse eelmisel kümnendil ja mõned just praegu kestavad. Teadmine, et praegu võib küll tore raha vastu võtta, kuid aastaid hiljem tuleb kuude kaupa kaamerate vahelt kohtusaali minna ja paremat ametit ujulavalvurist võib olla võimatu leida, on ülimalt väärtuslik nii üksikisiku kui ühiskonna vaatest.
ANVAR SAMOST, kolumnist
