Jaan Kalda, tootmisjuht:
«Vanasti tal põles. Varem vargaks nimetatu pole aga enam varas, vaid ärandaja, miljonite kroonide riigi raha või tuhandete tonnide riigi vilja kadumine võib olla mitte vargus, vaid varanduse haihtumine. See algas meil juba üheksakümnendatel, koos varakapitalismi alustamisega pihta. Paistab, et riigi asi jääb võõraks, ja kui keegi ei kontrolli, saab riigi varandust mõõta silma järgi. Et võtan mõne hunniku vilja või raha, ehk panen pärast seda umbes-täpselt samapalju tagasi. Rakvere Viljasalve direktori Semjonovi vabatahtlik tunnistus, et tema süül kadus 13 000 tonni vilja, tuletab meelde Ilfi ja Petrovi «12 tooli» tegelast, kes oligi palgaline süüdlane ja vangisistuja.»
Epp Järv, pedagoog:
«Kus ta siis alati põleb. Tean juba oma kogemustest, et kui laenad kellelegi raha, ja seda ainult ausõna vastu, siis on see üks suurem võimalus kaotada oma sõpra ja raha. Aga see, mis nüüd ilmsiks tuli, et varastatud on kümneid tuhandeid tonne riigi vilja, on liig mis liig. See olla lihtsalt ära kadunud. On kadunud ka Maapanga, ERA panga, Kultuurikapitali, Autoregistrikeskuse ja teistegi riigi kontrolli all olevate asutuste kümned miljonid kroonid. Ei mõista enam selle üle vihastadagi, et jälle on kadunud mõni miljon krooni meie riigi raha mõne mehe taskusse. Lausa nali, mis meil toimub, seda ei saa isegi suure Venemaaga võrrelda, kuid selline nali teeb mind väga kurvaks.»
Kaarel Tuvike, maamees:
«Ei ta põle. See on vanarahva arvamus, aga nüüd, kui iga varga peas põleks müts, oleks terve Eestimaa tulekumas. Mine tea, ehk leitaksegi, et meie riigivilja tassisid minema rotid, gaasitorbikute filtrid ja muud samuti. Kõike võib olla: ega rotid üksnes vilja näri, nad söövad raha ja muud kah. Paistab, et meil on väga rotirikas riik, ei nendest me enam lahti saa. Riigi julgeolekufondist läks paarkümmend miljonit saiapätsi kaduma. No jah, võime süüa ka kartulikoori, mis need mõni kuu ilma saiata olla. Ikkagi olin jahmatanud, kui sain teada järjekordsest riigivargusest. Ja mine tea, äkki pole seda vilja olnudki, osteti vaid õhku.»
Tiiu Sillavee, müügikonsultant:
«Need riigivara vargused on tõeline häbematus ja alatus. Nüüd veel see suur viljavargus. Riigireservis olev vili oligi ju mõeldud meie kõigi jaoks, et kui hädaolukord, saaksime mõni aeg vastu pidada ja ellu jääda. Riigi julgeolekuvarude varastamine on nii minu, mu laste kui meie kõigi kallale minek. Mis kindlustunnet saab olla, kui ei tea, kas meil homme on enam leibagi laual? Praegu tuli päevavalgele rukkivargus, kuid mul pole kindlustunnet, et riik tagab meile julgeoleku ka homme. Ma ei tea, kui karmilt peaks karistama miljonivargaid, kuid tean kolme lapsega üksikema, kel jäi maksuraskuste tõttu väike maksuviivis maksmata ja ta tembeldatakse kurjategijaks.»
Mare Soome, taluperenaine:
«Alati põleb, miks ta siis ei peaks enam nüüd põlema. Kõik asjad tulevad varem või hiljem avalikuks. Võtame või selle suure viljavarguse Rakveres: ei saa olla, et meie riigi leivavargusel käis vaid üks mees ? direktor Semjonov, kes võttis enda peale üle kümne tuhande tonni vilja kadumise. Ma ei ütle, et see oli mingi maffia või korruptsioon, kuid meie riigi vara vargad peavad meilt röövitud leiva tagastama. Kui keegi pätt või kaabakas varastab ühe taluniku terad, jahu või seemnevilja, siis jääb see kahju vaid ühe talu kanda. Ma tean, kui vaevarikas on põllumehe töö ja sedagi, kui imeodav oli nisu ja rukki riiklik kokkuostuhind.»
Milvi Kroon, kokk:
«Ega müts ikka nii kähku põlema lähe, et nagu varastad, siis tuli kohe taga. See tohutu kogus vilja ei saanud ju paari päeva või kuuga kaduma minna. Selle taga on kindlasti rohkem kui üks inimene ja ma ei usu, et minister või viljasalve kõrgepalgalised nõukogu liikmed vargusest midagi ei teadnud. Võib-olla on pandud üks variisikuks, kes võtab süü enda peale. Vaevalt et ta paarikümne miljoni varguse eest kuigi suurt karistust saab, sest tapjadki pannakse vaid neljaks-viieks aastaks kinni. Järjekordne riigivargus oli mulle hirmus löök, nüüd veel see gaasitorbikute lugu ka. Eesti rikkus maailma ees jälle oma mainet.»
ARDI KIVIMETS
