Kätlin Laansalu, Karl Marki ema Jõgevalt:
“Mõni päev saab nalja rohkem, teisel jälle vähem, kuid päris naljata ei möödu ükski päev. Küll laps juba selle eest hoolitseb, et igav ei hakka. Tema ongi meil kodus kõige suurem naljatilk: leiutab mõne naljaka sõna või saab pahandusega hakkama. Viimane nali oli, kui ta aknalauale kasvama pandud lilletaimi vaikselt üles võttis ja sõi neid nagu salatit. Oleks saanud seda videosse võtta, oleks seda endal ja temalgi hiljem lõbus vaadata. Telekas näidatakse ka naljakaid koduvideoid, mõned on päris huvitavad. Anekdoodid mulle kuigi kauaks meelde ei jää, kuid kuulan neid huviga. Palju nalja saab ka sõprade seltskonnas. Ikka on keegi, kellel jutt jookseb ja puistab nalja nagu käisest. Ma ei karda, et pidevast naermisest võivad kortsud näkku tulla.”
Igor Belous, ehitaja Jõgeva alevikust:
“Nalja ikka saab, ja päris tihti. Kui koos noorema pojaga multikaid vaatame, saame mõlemad naerda. Naer on ju nakkav! Ja vahel teeb meile nalja isegi see, kuidas me koos naerame. Nalja saab ka perekondlikel koosviibimistel. Peolauas peab olema alati keegi mootor, kes oma nalja, laulu või pillimänguga peo käima lükkab. Edasi hakkab nalju tulema ka teistelt ja nii need naljad veerevadki nagu lumepall kogu aeg suuremaks. Muidugi, igal naljal olgu oma piir. On tähtis, et nali kedagi ei solvaks. Kui mõnele pole huumorimeelt antud, siis tuleb talle kohe öelda, et vabanda, ma tegin nalja. Murelikke inimesi näeb meil palju, seda eriti enne palgapäeva. Tuleb osata lõõgastuda. Pole vastu, et seda palgapäeva puhul poest osta, kuid napsu tuleb võtta mõnuga ja mitte nii palju, et tema hakkab juba sind võtma.”
Esta Virkunen, kaubandustöötaja Lustiverest:
“Kui oled ise rõõmsameelne ja naljalembene, siis on teised sinuga samamoodi. Kui viskad nalja, siis visatakse sulle vastu. See on nagu võrkpallimäng, et saad löögi tagasi. Alati peab aga tunnetama, kellega võid nalja teha, sest mõned ei saa lihtsalt naljast aru. Meil on tööl rõõmsameelne seltskond ja on küllaltki lõbus. Huumori ja naljaga pooleks saab ka mitmed ametlikud asjad aetud, mornide ja tigedust täis inimestega on mul üsna raske suhelda. Enda kulul tuleb ka nalja teha, siis pole karta, et võid kedagi riivata. Telekast ulme-, õudus- ja komöödiafilmide vaatamisest ma ei hooli. Ma ei mõista paljude koduvideote nalju, kus inimene saab haiget. Mis selles naljakat on??
Igor Bezrodnõi, ehitaja Siimustist:
“Nalja ei saa just iga päev, kuid paar korda nädalas ikka. Eriti kalalkäikudel oma seltskonnaga. Alati polegi tähtis, kas ja kui palju saame kala, vaid olulisem on just see ühine hobi. Hea seltskond, hasart, värske õhk, päike ja kõik muu kalastamisega kaasnev. Kunagi sai naerdud teisi, ja eks nemad mindki, kui kevadisel kalapüügil tegi päike näo pruuniks, kuid mütsi ja päikeseprillide randid jäid valgeks. Nägime välja nagu pandakarud. Nüüd kannan pika nokaga mütsi ja sellist nalja endale enam ei luba. Laupäeval läheme samuti Peipsile, see jääb selle hooaja lõpetamiseks. Järvel ei saa ega tohigi pidu pidada, aga eks koju jõudes teeme väikese kokkuvõtte. Eks siis saab jälle lõbu ja nalja. Kui üks alustab mõne naljaka seiga meenutamist, siis lisab teine juurde ja nii jätkub juttu kauaks.”
Pille Simmulmann, pedagoog Vaimastverest:
“Ikka saab, kui tahad ja oskad leida igast päevast mõned rõõmu- või naljakillud. Surmtõsiseid ja morne, häda ja vaesust kurtvaid inimesi kohtab sageli, kuid mul on õnne, et olen päevast päeva koos lastega ja nendega on palju rõõmsam. Nalja peab ka ise tegema ja vägagi hea, kui seda ka teised teevad. Kuid iga nali peab olema õigel ajal ja õiges kohas. Hea nali on ikka selline, millest saab enamik kuulajatest aru. Vahel tehakse kellegi üle ka õelaid ja pahatahtlikke nalju, kuid arvan, et nendest ei tasu välja teha. Kui mõni raske päev seljataga, siis tahad vaadata kodus ka mõnda naljakat filmi, näiteks Mister Beani. Tihti saab nalja ja naeru, kui vaatame 15-17 aastat tagasi tehtud videovõtteid oma perest ja lastest.”
Mare Plakso, raamatupidaja Lustiverest:
“Nalja saab iga päev, see tuleb elust enesest. Ma ei jäta kasutamata ühtegi võimalust, et nalja saada. Loen ajalehe naljanurka, kuulan raadiot, sealt tuleb ka päris huvitavaid libauudiseid. Naljapärle on üldiselt vähe, kuid aeg-ajalt tulevad mõned naljad meelde ja ajavad veel tagantjärele naerma. Nali aitab ju elada, mu isa ütles alati, et kui sul on väga raske, siis ütle enesele, et võib ju veel viletsamalt minna. See, kes saab naljast aru, on õnnelik inimene. Emale aga meeldis rohkem tõsidus ja ta pahandas meiega, et miks me kogu aeg aasime ja nalja viskame ? ajagu ometi tõsist juttu. Nali on nagu arstirohi, mis aitab stressi vastu. Televiisorit vaatan üldiselt vähe, kuid käin üsna tihti teatris, ka komöödiaid vaatamas.”
ARDI KIVIMETS
