August Strantsev, pensionär Põltsamaa vallast Eskust:
“Teatris saab küllaltki tihti käidud ja eks see toob ka elamusi. Minu jaoks pole tähtis, kas on see just teatrikuu, mis juba aastaid ikka märtsis olnud, või teatriaasta, mida Eesti teatri sajanda sünniaastapäeva puhul tänavu tähistatakse. Viljandi ja Tartu pole siit kuigi kaugel, et oma autoga ei saaks koos abikaasaga sinna teatrisse sõita. Külaselts organiseerib meil ka ühiseid teatrikülastusi, mis on väga mugav võimalus: teatripiletid on tellitud, suur buss renditud ja sul jääb üle vaid peale istuda ja sõita, näiteks Tallinna Linnahalli muusikali vaatama. Mulle meeldivadki rohkem sellised lõbusamad lood, sest praegune elu on isegi küllaltki tõsine. Teatrit näeb mujalgi: mullusel Palamuse laadal oli lust ja rõõm näha ühe minu lemmiknäitleja Ervin Abeli poja esinemist ? ta ju lausa isa koopia!”
Vaike Kallandi, pensionil õpetaja Jõgeva alevikust:
“Tänavu on juhtunud nii, et teatris olen käinud vist vähem kui varasematel aastatel, kuid ekskursioonidel, kontsertidel ja kunstinäitustel olen saanud õige palju käia. Suvel olime Pärnus just sellal, kui oli klassikalise muusika kontsert. Suurt elamust pakkus ka West Side Story, mis oli suurepärane etendus. Jõgeva kultuurikeskusse tuleb ka õige palju teatreid, kuid mulle meeldib eriti ballett ja selle vaatamiseks tuleb sõita kaugemale. Tütar elab mul Tallinnas, poeg Tartus ja nendel on kombeks kinkida mulle teatripileteid. Minu jaoks ongi see kõige parem kingitus. Olen kindel, et tänavugi on nende jõulukingituseks mõned piletid teatrietendustele, kuid millistele, seda ei oska ma ette arvata. Nüüd on mugav, et kõikidele üle Eesti toimuvatele teatrietendustele ja kontsertidele saab osta pileteid ka Jõgevalt.”
Merike Antonov, lastekodu abikasvataja Siimustist:
“Loomulikult tõi ka see aasta mitmeid teatrielamusi. Püüan ikka nii palju, kui töö ja oma laste kõrvalt aega saan, ka teatris ja kontsertidel käia. Võtame naisteseltskonna kokku ? ja siis on minek. Tavaliselt jäävad issid koju lapsi hoidma. Teatrisseminek oleneb enamasti etendustest: kes on selle lavastanud ja kes mängivad. Minu meelest on võrratu näitleja, laulja ja lavastaja Marko Matvere. Kui juba tema esineb, siis püüan ikka vaatama minna. Jõulude ajal sõidame koos perega Tallinna Pipi Pikksuka etendust vaatama, eelmisel aastal vaatasime lasteetendust Tartus. Teatriskäimise vajadus saab alguse lapseeast ning teater on neile uus ja ühtlasi hinge hariv elukogemus. Mõnikord elan ma etendustele niivõrd kaasa, et võtab kohe pisara silma, lõbusamate lavastuste korral saan aga naerda.”
Asta Nuudi, tööline Jõgevalt:
“Teatris pole sellel aastal suurt käinud, sest head Jõgevale toodud etendused on trehvanud just sellele päevale, kui olen pidanud õhtul tööl olema. Kuhugi kaugemale teatrisse sõitmiseks pole enam võimalusi ja vahel ka tahtmist. Päris teatrivõõraks pole me jäänud, kuid sinna minek on küllaltki kulukas. Ega üksi ju lähe, ikka koos pere ja abikaasaga. Piletid on kallid: Põltsamaa lossihoovis kontserdil käimine maksis meie perele õige palju, kuid mis seal nutta ? saime suure elamuse, mis püsib veel praegugi meeles. Üksinda, ilma abikaasata ei tahagi ma üritustele minna, seda enam nii väikeses kohas nagu Jõgeva. Võib tekkida igasugu külajutte.”
Epp Piirsalu, pensionär Jõgeva alevikust:
“Teatris ei käi ma just iga kuu, kuid siiski päris tihti: teisipäeval vaatasin “Ugalas” suurepäraselt lavastatud muusikali “Marilyn”. Need noored näitlejad esinesid niivõrd hästi, et see oli mulle üks järjekordne vägev elamus. Ise pole ma kuskil näite- ega taidlusringis mänginud, kuid olen saanud kusagilt vist mingi teatrihaiguse külge ja kui ma mõni hea teatritükk on vaatamata, siis olengi päris haige. Teatreid on palju ja ega kõiki etendusi jõua ka vaatamas käia, seepärast peangi ette teadma, kes ja mida mängivad. Minu teatrissemineku puhul saavadki määravaks näitlejad. Väga ilus on vaadata ka meie enda Jõgeva Teatrit. Suvel väga ilusas kohas Kassinurmes etendunud “Kassiraba” oli väga hea etendus ja jättis mulle tohutult suure elamuse.”
Olga Võsaste, pensionär Jõgeva alevikust:
“Elu ise on üks suur teater, kus me mängime peaosa ja me ei tea ette, millal on meie rolli viimane lehekülg ja eesriie langeb. Ja see on hea, et me seda ei tea. Nagu elu on teater, nii ka teater on elu, kus näed neid elutahke, mida ei oska oma igapäevaelus näha, kuigi need on kogu aeg olemas. Olen suur teatri- ja laulusõber, kuid tänavune aasta oli mulle raske ja kurb, nii et meie teatriskäimine tõmbus koomale. Eks kõigest peab üle saama ja teatri juurde jõudumööda tagasi. Teatripiletid ja sõidudki on läinud kallimaks, kuid eks pojad ja miniad toetavad ja võtavad mind teatrisse kaasa. Mäletan aega, kui Jõgeval oli koguni kolm näiteringi ja lavastati operette, näiteks “Silva”. Hea, et ka nüüd pole siin harrastusteater kadunud.”
ARDI KIVIMETS
