Ines Kuusk, kunsti- ja käsitööõpetaja Kamarist:
“Jaa, olen väga suur olümpia austaja ja kaasaelaja. Seda juba kuuekümnendatest aastatest peale, kui televiisor majja sigines. Vaatan kõiki olümpiaalasid, ka uusi ? muidu ma ei näeks ega teakski nendest midagi. Tänavu on saatejuhtide kommentaarid ja selgitused palju asjalikumad kui varasemal ajal. Kui meie omad võistlevad, olen nii pinges ja lõpupoole teleka ees püsti ja neile kaasa aitamas. Sportlaste pingutused, läbielamised ja eneseületamised ning kaotusvalu või võidurõõm on nii emotsionaalne, et võtavad kohe pisara silma. Ega kõik saa võita, suurvõistlused annavad noorematele kogemusi ja õpetab ka kaotamisoskust.”
Kalju Korkmann, talunik Laiuselt:
“Ikka püsin ? need ju minu lemmiksaated, mida vaatan kogu aeg otsast lõpuni. Üks televiisor ongi pidevalt olümpialainel, teisest vaatavad teised seebikaid või mida tahavad. Enne olümpiat tegin ennustuse, seni on see täkke läinud. Veerpalule panin kirja ühe ja ?migunile kolm kulda. Kaks on tal juba käes ja 30 km tuleb veel üks. Ilus on vaadata, kui lehvivad Eesti lipud ja kõlab hümn. Olümpiavõitjad teevad meile suurt rõõmu ja toovad meie väikesele riigile suurt tunnustust. Mõni miljon krooni, mida Kristina ja Andrus kulla eest saavad, on vähe paljude aastate suure töö eest. Kui miljon aastatele ära jagada, siis on see väga väike palk.”
Andrus Leesti, bussijuht Põltsamaalt:
“Loomulikult. Kõike ei jõua vaadata, aga suusatamist küll. Mul on bussis telekas, nii et ooteajal saan olümpiasaateid vaadata. Kristina ?miguni võitu arvasin juba ette ? tal oligi juba aeg olümpiamedalile tulla. Veerpalult ootasin samuti medalit. Otseülekande ajal ei saa ma kõiki võistlusi alati jälgida, kuid neid sõite ja võite näidatakse päris palju kordusena, nii et olen kursis. Iluuisutamist pole vaadanud, kuigi ka sellel alal esindas Eestit üks paar ja tean, et nad ei jäänudki päris viimaseks. Laskesuusatamises pole meil ka tugevaid tegijaid, seega jääbki lootus vaid murdmaasuusatajatele. Spordihuvilisi meil Põltsamaal on? alles sõidutasin kaks bussitäit noori Otepääle suusatama.”
Viiu Susi, õpetaja Kamari koolist:
“Vaatasime koos perega ja elasime kaasa naiste murdmaasuusatamisele – ja oi seda rõõmu ja kisa, mis siis kuuldavale tuli, kui Kristina võitis! Ja kui talle veel teinegi kuldmedal tuli, siis usun, et kogu Eesti rahvas rõõmustas. Eriti pingsalt jälgin Veerpalu sõite ja loodan temale medaleid. Seda enam, et Andrus on mulle sugulane. Tema 15 km kulla üle tundsin topeltrõõmu. Kui vähegi aega, siis vaatan kõiki alasid. Elan ka teistest rahvustest sportlastele kaasa, näiteks iluuisutamise paarissõidus Zhangidele. Vapustav, et hiinlanna leidis pärast nii rasket kukkumist jõudu võistlust jätkata ja hõbemedalile tulla. Spordi vastu tunnevad suurt huvi ka meie õpilased: alles hiljuti saime maakonna suusavõistlustel karika.”
Ene Vaidla, hooldaja Jõgevalt:
“Kui aeg võimaldab, siis vaatan kõike, aga põhiliselt neid võistlusi, kus eestlased platsis. Filmid jäävad küll nägemata, kuid esimene ja viimane seeria tuleb ära vaadata, vahepealne pole enam oluline. Ega siis vanainimese aeg on piiratud, ja et aeg ei läheks kaotsi, istun teleka ees, sukavardad peos, ja koon lastelastele sokke. Kui Kristina sai kulla, olin üksipäini toas ja lausa karjusin suurest rõõmust. Ütlesin, et poisid peavad meile ka mõne medali tooma – miks peab Kiku üksi hoidma Eesti au üleval – ja Veerpalu tuligi kullale. Kui Eesti saab veel mõne kulla, siis mina ei hakka küll oma valesti kootud sokki, mida ma üle prillide neid vaadates olen teinud, üles harutama. Jätan selle nagu olümpiamedali endale mälestuseks.”
Liisi Küüts ja Laura Suur, Jõgeva Gümnaasiumi õpilased:
“Kui vähegi saame, siis vaatame ikka. Kooli aulas on meil suur ekraan üleval ja kes tahab, sellel on võimalusmänge jälgida. Olümpiamängud on ju kord nelja aasta takka ja ega see just suur kaotus ka pole, kui mõni koolitund huvitava võistluse pärast ära jääb. Kodus vaatame uudiseid ja päeva lühikokkuvõtteid – seal on kõik need magusamad palad sees. See on ikka meeletu töö, mida peavad sportlased ära tegema, et jõuda tippu. Senini on läinud Eestil, seda tänu Kristinale ja Andrusele, eriti hästi – ikkagi kolm kulda! Ja nagu Kiku ütles, et ega kaks jää kolmandata. Loodame sama ? Torino olümpiamängud pole veel lõppenud.”
ARDI KIVIMETS
