Neljapäev saabus olümpialinnas vaikselt. Venelaste mure eelmisel päeval kaotatud hokilahingu pärast oli liialt värske. Teles ei räägitud hommikul hokiturniiri veerandfinaalidest sõnagi. Isegi hotelli söögisaalis olid muidu igal hommikul häälekalt mänginud telerid välja lülitatud.
Miskipärast oli ka toiduvalik üleöö kokku kuivanud, apelsinimahla asendas näiteks tomat. Kõik oli vaikne ja söödi omaette. Meil öeldakse, et poodu majas nöörist ei räägita. Tundus juba, et olümpiamängude lõpp on paar päeva varem kohale jõudnud.
Õnneks siiski mitte: olümpiatuli põles edasi ja jätkusid ka võistlused. “Neist rasketest hetkedest tuleb üle olla, elu läheb edasi,” soovitas olümpiapargis valjuhääldist liikumisjuhiseid jaganud neiu juba kolmapäeva õhtul, kui Venemaa Soomele mängu kaotanud oli. Lipud õlal, vantsiti nukralt laiali. Suursuguse Bolšoi jäähalli klaasseintel lehvinud lipu värvid ja mängutulemus tähistasid ühe suure lootuse kustumist.
Turul hoiatatakse lõhkeseadeldiste eest
Märke taliolümpia lähenevast lõpust on aga teisigi. Riiulid mängude sümboolikaga suveniiridega tühjenevad. Midagi tuuakse küll veel juurde, aga mõned asjad on päris otsas. Näiteks olid piimašokolaadist valmistatud olümpiakulla koopiad eriti kuum kaup. Igal hommikul toodi neid peapressikeskusse küll poolteist tuhat juurde, kuid need kadusid nagu leil kerisele.
Kubanimaa teepakkujate või õigemini Krasnodari krai kuberneri varud hakkavad ka lõppema: maitsev mesi asendati juba paari päeva eest tükisuhkruga.
Olümpiaväsimus teeb oma tööd ka publiku seas, sest iluuisutamise ajal võis juba keset kõige põnevamat programmi näha istekohal tukastanuid. Värske õhk ja emotsioonid on oma töö teinud.
Ka bussijuhid, kes arvukat olümpiaperet 24/7 ringi sõidutavad, kratsivad keset teekonda vahel kahtlasel moel kukalt, mis on selge märk pealetikkuvast unest. Juurde on tulnud ka uusi juhte, aga kusagilt Venemaa avaruselt siia tulnuna võivad nad orienteerumisel esialgu hätta jääda. Eile õhtul Krasnaja Poljanast Adleri suunas sõitu alustanud bussijuht küsis reisiseltskonnalt tõemeeli, kas välja peab sõitma mööda vana või uut teed. Soovitati mööda uut.
Kõik kulges kenasti, kuni kiirtee enne Adlerit otsa sai. Juht veel hõikas üle õla salongi, kas keegi teab õiget teed. Kes magas, kes oli võõramaalane, kuid ega venelasedki osanud aidata. Lõpuks otsustas ta katse-eksituse meetodil Adleri kesklinna sõita. See polnud küll väga mõistlik tegu, sest seal tuli istuda juba korralikus ummikus ja liikuda teosammul. Bussijuhile helistati ja öeldi, et ta liikumist jälgitakse, ning paluti tal vastata mõnedele küsimustele. Järelikult hoiti peateelt kõrvale kaldunud bussil täpselt silma peal.
Aga edasi me liikusime ja keegi venelastest suutis oma mobiililt välja võluda ka Adleri kaardi. Kohale jõudsime, kuigi aega kulus.
Nii et korravalvurid pole väsimusemärke ilmutanud, ja hea ka. Paari päeva eest keerati läbivalgustusväravatele tundlikkust juurdegi, nii et iga väiksemgi taskusse jäänud kopikas hakkas piiksuga reageerima. Isegi Adleri linna turul korratakse aeg-ajal läbi valjuhääldi meeldetuletuseks, et maha jäetud kotte ja laste mänguasju ei tohi puutuda. Need võivad olla omavalmistatud lõhkeseadmed.
Võimalik terrorioht, millega maailma Sotši mängude eel ja ajal on hirmutatud, on kindlasti mõjunud. Välisturistide arv on oodatust väiksem. Esialgsete hinnangute kohaselt on publikut neil mängudel neli korda vähem, kui oli Vancouveris aastal 2010. Võimalik, et numbrid veel muutuvad.
Piirkonnas elavate inimeste arvates ei ole aga Krasnodari krais sugugi nii hirmus, nagu räägitakse. Krasnodari ülikoolis teist aastat majanduslikku julgeolekut õppiv Semjon, kes nüüd vabatahtlikuna olümpial töötab, avaldas arvamust, et inimesed kardavad liiga palju. “Kaukaasia ei ole nii ohtlik, nagu räägitakse. Kes siia tuleb, veendub selles ise. Inimesed nagu igal pool mujalgi. ”
Samas on Krasnaja Poljana – Adleri tee äärde mägede veerele viimasel nädalal tekkinud arvukalt roheliselt (mitte enam valgelt) maskeeritud vaatlustelke, et hoida teel silma peal. See asub umbes samas kohas Mzõmta jõe orus, kus 1912. aasta suvel liikus Anton Hansen Tammsaare.
Märgiküsijad pinda ei käi
Veel üks asi, mis ei näi olümpia lõpu lähenedes raugevat, on uute hoonete remont. See puudutab küll ennekõike majutuskohti, kus elavad mängude personal, ametis olevad vabatahtlikud ja ajakirjanikud. Töömehed askeldavad neis hotellides ringi nii päeval kui ööl. Mõnes juba tühjaks jäänud toas tehakse lausa kapitaalremonti: vahetatakse torusid, põrandaplaate, krohvitakse seinu. Puuritakse ja klopitakse kellaajast hoolimata. Tundub, et vaegtööd jäävad kestma ka pärast mänge.
Õnneks on aga hotelle ja majutuskohti ehitatud nii suure varuga, et lõputud remonditööd ei sunni kedagi veel toast välja kolima. Ei ole kohanud sportlast, kes siinsete elamistingimuste üle oleks kurtnud. Kõik vajalik on olemas, ruumid on suured, teenindus hea.
Esmakordselt viimaste olümpiamängude jooksul puuduvad Sotši mängudel piletitega hangeldajad. Isegi hiinlased ei suutnud neid kuue aasta eest Pekingi olümpial tõrjuda. Pole täpselt teada, mis on põhjuseks: kas välismaalaste huvi vähesus piletite vastu, täpselt kontrollitud piletimüük või midagi muud. Igatahes puuduvad Sotši mängudel tänavatel eri keeltes pileteid pakkuvad hangeldajad. Juba tuttavaks saanud nägudega piletilevitajaid neil mängudel kohanud pole.
Samuti on tähelepanuväärne märkidega kauplejate vähesus. Tavapäraselt võtavad nad enda alla terveid tänavaid, müüvad, ostavad ja vahetavad. See on suur äri, milleks tullakse olümpiale kohale ükskõik kust maailma nurgast. Kindlasti mõjutab seda ka venelaste leigus igasuguse märgikaubanduse vastu. Kui tavapäraselt ründavad kohalikud olümpiatel väliskülalisi lõputute märgiküsimistega, siis siin on nende päevade jooksul selliseid olukordi tekkinud alla poole tosina.
Viimati küsis märki üks Vene politseinik, kellega kaupa tegimegi: Eesti olümpiatiimi märk Vene politsei märgi vastu.
i
TIIT LÄÄNE, Sotši
