Valter Malm, pensionär Vanatänava külast:
“Oi, see käimine oli nii ammu. Olin siis poisike Laiuse lähedal ja külalastega sai ikka mardisandiks ja kadriks käidud. Mäletan, et vanaema kasvatas hanesid ja eks mardiks ja jõuludeks keerati neist mõnel kael kahekorra ja tehti praadi, kuid nüüd pole hane enam kuskilt saada. Ungari parte ja kalkuneid ikka vahepeal müüdi, vast alles jõuludeks tuuakse jälle, kuid nüüd tuleb nii mardi- kui kadripäeval leppida vaid kanaga. Mardisandis käimist jääb kogu aeg vähemaks: nüüd on suurte majade trepikojad lukus, eramuid valvab kuri koer ja sandid ei pääsegi perele karja-, kodu- ja muud õnne soovima. Tänapäeval ei oska nad aga õige tihti midagi soovida ega esinedagi. Eks see oleneb ka sellest, kui palju on lastele rahvakombeid ja traditsioone õpetatud.”
Irina Kononova, vanaema Mustveest:
“Mina enam ei jookse, kuid lapsed käivad ikka. Võtavad sõbrannad kokku ja panevad ennast niimoodi riidesse, et ära ei tuntaks. Tütar, tema on mul selline riietusala spetsialist, aitab neil kostüüme teha. Põhiliselt käiakse küll eesti pundiga, aga meil peetakse siin nii eesti kui vene tähtpäevi ja ükskõik, kummas keeles lauldakse või räägitakse. Lapsed teavad meie vanu kombeid, oskavad ilusasti laulda ja tantsida ja kõike. Mina tahan küll, et meie vanad traditsioonid ikka alles jääks ja laste kaudu edasi läheks. Oma tänava mardid käisid mul juba külas ja eks tulevad ka kadrid. Õunad ja kommid on nende jaoks juba valmis. Meeleldi annaks santidele ka raha, kuid seda napib endalegi. Kõik mardid, kadrid ja jõuluvanad lasen tuppa, ei mina röövleid karda.”
Endel Roosimölder, pensionär Rakkest:
“Lapsena ja kaua aega pärast sedagi, kuni naisevõtuni sai kõvasti joostud. Tollal polnud teleka ees vahtimist ja noored käisid rohkem kinos ja rahvamajas. Tantsisime, tegime näitemängu ja loomulikult tähistasime ka kadri- ja mardipäeva. Keegi mängis akordioni, teine kitarri ja lauldud sai õige usinasti. Pärast mardijooksu sai väike istumine tehtud ja jälle lauldud ja tantsitud. Pakuti õlut ja vahel ka pitsike veini, kuid suurt joomist ei olnud. Nüüd elan alevikus suures majas, kus õhtul pannakse välisuks plaksti kinni ja ilma ette helistamata ei saa enam keegi võõras sisse. Nii ei käinudki mul tänavu mardisante ja vaevalt et kadrisidki tuleb. Aga santijaid on ikka: mõnel jääb paar krooni õllepudelist puudu, teine küsib saunaraha, kuid laseb selle kõrist alla.”
Merilin Millend, õpilane Kärdest:
“Viimati käisin paar aastat tagasi. Võtsime külatüdrukutega ka mõned väiksemad kampa, panime suured kasukad selga, tegime näod tahmaseks ja vuntsid ette ning läksime mardisandiks. Pisikesed laulsid oma koolis õpitud laule ja eks meie tegime ka midagi. Ega meid päris igale poole ka sisse ei lastud. Teadsime küll, et ollakse kodus, kuid nagu laulu kuuldi, kustutati tuli ja ust lahti ei tehtud. Vanemad inimesed andsid meile porgandeid ja õunu, noorematelt saime komme ja ?okolaadi, raha ei pakkunud keegi. Isa ostab mardi- ja kadripäevaks alati hästi palju komme, et santidele anda, vanaemal on varutud selleks puhuks pähkleid. Mardipäev on minu jaoks eriline veel sellegi poolest, et mul on siis sünnipäev. Alati on koosistumine ja süüakse kõike paremat.”
Kristi Mänd, Jõgeva Gümnaasiumi õpilane:
“Kui olin veel viiendas ja kuuendas klassis, siis ikka jooksin omavanustega. Tavaliselt käisime tuttavate juures ja seal, kus polnud kurje koeri. Vanemad aitasid meid riidesse panna ja nägusid maalida, väikese esinemiskava olime ka ette valmistanud. Saime komme, õunu ja muud, mis lastele meeldib. Pärast läksime kellegi poole ja jagasime annid ära. Kord loopisid aga suured poisid meid tooreste munadega ja tahtsid kommikotid ära võtta. Tänavu käisid meil kodus ka mardisandid: laulsid natuke ukse taga, siis esitasid paar mõistatust ja oligi kõik. Said oma kommid kätte ja läksid ka naabrite juurde komme lunima. Paar aastat tagasi tulid meile kadrisandid aga väga huvitava kavaga, nad olid lahedad külalised. Laupäevaks on mind kutsutud Lustiverre kadrikarnevalile, vist lähengi.”
Anne-Lys Kuldmaa, Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilane:
“Varem sai hästi suure kambaga käidud. Rääkisime anekdoote, laulsime ja tantsisime, esitasime küsimusi, mina mängisin akordioni. Meil oli ikka hästi pikk ja põhjalik kava ette valmistatud. Olime end hullu moodi ära maskeerinud, nii et ega meid kõiki ära tuntudki, kuigi Vägari on väike mõnus kohake, kus kõik teavad kõiki. Pärast oli hea kuulata, et vahvad mardisandid olid külas käinud. Nüüd võib-olla korraldaks ka mingi show ja esineks, kuid praegu pole noortel enam sellist huvi, et kadrisanti minna. Eks see tahab ka ettevalmistust, et hästi esineda. Meile tulid ühed mardisandid: riided lihtsalt tagurpidi selga pandud, ei mõistnud nad laulda ega midagi öelda. Seisid koridoris ja tahtsid vaid kinke saada. Nõme on käia niisama kommi lunimas.”
ARDI KIVIMETS
