Ruth Hussar, müüja:
«Olen selline, kes midagi ette ei osta. Ja paljuke mul seda soola, suhkrut, äädikat, tikke või mida kõike veel vaja läheb. Uut televiisorit, arvutit, muusikakeskust või moodsat kodutehnikat pole mul samuti vaja, nii et mind jätab hinnatõus külmaks. Samuti ei igatse ma autot osta, sest jalgratas on olemas ja sellega saan oma põhilised sõidud tehtud. Aga mine tea, kui Euroopas lähevad autod imeodavaks, ehk ostan minagi uue sõiduriista. Hinnatõuse on meil ennemgi olnud, kuid ega kõike saa ju terveks eluks ette osta. Saan aru maainimestest, kes ostavad kotitäie suhkrut ja soola, sest tavaliselt nad ostavadki aastavaru korraga.»
Toomas Kuusk, tööotsija:
«Ei ole, ja ega terveks eluks ei jõuagi kõike valmis osta. Kott suhkrut on küll varutud, elan maal ja oleme ostnud igal aastal hulgilaost suurema koguse korraga, sest nii on odavam. Soola ja tikke pole valmis ostnud, aga ega ma tikkegi tavaliselt ühe toosi viisi osta, vaid ikka paki korraga. Mina usun küll, et euroliitu minekuga lähevad paljud kaubad kallimaks, aga vaevalt, et meil tööpuudus väheneb. Eks need, kellel raha on, osta siis, kui on teada, et midagi kallimaks läheb, ikka ette ära. See, kas mingi muusikakeskus või arvutitehnika kallimaks läheb, mind ei puuduta, sest neid pole mul vaja ega kavatsegi osta.»
Juhan Korts-Lindus, pensionär:
«Ostan kilo või poole viisi, mis ma sest suurest kogusest ikka koju valmis kannan. Sool veel seisab, aga muu toidukraami rikuvad hiired ja rotid ära. Olen kõiksugu aegu, hinnatõuse ja ostubuume läbi elanud. Selge see, et mingi hinnatõus jälle tuleb, aga tihti on olnud see kaupmeeste eneste poolt tehtud propaganda, et rohkem ostetaks. Mina sellist tühja juttu ei usu ja kampaaniatega kaasa ei lähe. Kes tahab, las ostab ja hullab, aga toidukraami, äädika või tikkude kokkuajamine pole just mõistlik tegu. Ega euroliit meile mingit õnne kaela too, aga kindlasti pole see nii hull aeg nagu neljakümne esimesel aastal.»
Taivo Millend, autoteenindaja:
«Kott suhkrut on mul juba ammu varutud, ma pole seda kunagi kiloviisi ostnud, vaid ikka aastavaru korraga. Suhkur on sügisel, moosikeetmise ajal poes alati kallimaks läinud või otsa saanud. See, et suhkur ja mõni teinegi kaup on viimastel nädalatel palju kallimaks läinud, on inimeste endi tekitatud. Turg teeb hinna ja kui näiteks suhkru või soola järgi on suurenenud nõudlus, on hinnatõus loomulik. Ei usu, et koos euroliitu asumisega kõik kaubad kallinevad, pigem lähevad paljud asjad odavamaks, sest turg, tootmine ja konkurents tiheneb. Aga eks see ole varsti näha, mida me oleks pidanud tegema või tegemata jätma.»
Karl Kruus, autojuht:
«Ega ma jõua kõike vajalikku kraami kogu oma eluks ette varuda. Rahagi ei jõua nii palju koguda. Mina usun küll, et Euroopasse minekuga tõusevad ka palgad ja me ei jää nälga ega paljaks. Nüüd ostavad pensionärid ja mõned nooremadki kõiksugust kaupa kokku. Mõnel kodu nagu hulgiladu, kastitäis tikutoose või seepi veel vene ajast saati alles. No muidugi, vanemad inimesed on suure sõja üle elanud ja kardavad, et võib tulla uus häda ja viletsus. Mina usun, et Euroopa Liidus ja NATOs ei saa seda küll olla. Vanad autod lähevad meil kindlasti odavamaks, sest väljamaal tahetakse romust lahti saada, aga nii võib saada Eestist Euroopa prügimägi.»
Enn Merilo, puidutööline:
«Praegune suur ostubuum on ehtne jama. Minu arvates on põhilised kokkuostjad just need pensionärid, kellel on aega käia ühest poest teise, teha Toompeal koosolekuid ja vigiseda, kui vaesed nad ikka on ja kui rikkad on noored. Ma püüan neist küll aru saada, sest vene ajal, kui poes kaupa ei olnud, tuli seista sabas ja osta seda, mida just parasjagu anti. Tean mõnda, kellel tikke, soola, jahu ja kempsupaberit veel sellest ajast alles. Pole ju mõtet kõike kokku osta, eriti vanemal inimesel. Ei tea mina ega teisedki, kui kauaks on elupäevi ja siis on teised hädas, kuhu kokkuostetud kraam panna, kirstu see ei mahu.»
ARDI KIVIMETS
