Eesti ühiskond on hull, nagu viliseks kõigil kupli all mõni mesilane, kes otsustanud ajukäärude vahel mõne viisijupi järgi balletti tantsida. Mitte et klassikaline muusika peegeldaks oma harmoonias Eestis valitsevat eklektikat, pigemini on võrdluse mõte selles, et poliitilisel maastikul püüavad kõik osatäitjad teenida hetkelist aplausi oma vatsaka keha painutamisega koomiliseks kummarduseks. Hinges on lootus, et publik nad spektaakli lõppedes lavale tagasi plaksutab.
Tegelik töö, mis tagab stabiilse arengu ja ressursisäästlikkuse pikas perspektiivis, jääb aga keskaegse turukomejandi tasandile.
Minu mure põhjuseks on noored. Taasiseseisvumise ajast teismelise ikka jõudev Eesti Vabariik võiks seksikate selgitamise asemel oma noorsoo vastu rohkem huvi tunda.
Popp teema ainult enne valimisi
Noored on popp teema ainult enne valimisi. Tekib tunne, et tegemist on taktikaga. Lahendamata probleeme saab enne valimisi jälle kangelaslikult ületama hakata. Ja olemegi olukorras, kus noored tõusevad huviorbiiti enne valimisi.
Seda enam tekitab hämmastust, et kiire populaarsuse huvides ei ole riik midagi teinud selleks, et ühiskonnas huvipakkuv teema õpilasmalevad saaks riigi poolt piisavat tähelepanu.
Küll aga väärtustavad noori üha enam kohalikud omavalitsused. Möödunud suvel toimus Eesti üle 390 õpilasmaleva või töö- ja puhkelaagri vahetuse, millesse oli kaasatud üle 7000 noore ja seda puhtalt kohalike omavalitsuste initsiatiivil. Riigipoolne toetus sellele valdkonnale on marginaalne.
Pigem on noorte topeltmaksustamine selge vihje, et riigi arvates ei vajata sellist töökasvatuse vormi, nagu seda on õpilasmalevad. Noorte pealt arvestab riik sotsiaalmaksu nii tema vanemate taskust kui ka noortele tööd pakkuva ettevõtte kaukast. Kui nüüd olla eriti riigikriitiline, siis peab tõdema, et riik teenib iga õpilasmaleva noore pealt tulu, saades temalt nii sotsiaal- kui tulumaksu. Võiks ju ometi eeldada, et riik investeeriks selle raha tagasi noortesse.
Õpilasmalev =nostalgia?
Seda kummalisem on kuulda ministeeriumi arvamust, et õpilasmalevad on mingi arusaamatu nähtus ühiskonnas, mille tegelikuks mootoriks on nostalgia. Sellise suhtumise tagamaid ei saa ometi otsida inimese piiratud mõistmisvõimest, vaid töökasvatuse valdkonna reguleerimatusest.
Haridus- ja teadusministeeriumi struktuuris on noorsootöö valdkonnas selleks ellu kutsutud Eesti Noorsootöö Keskus, kelle ülesandeks on töötada välja ja rakendada ellu noorsoopoliitikat. Kui aga riigil puudub reaalne nägemus noorte töökasvatusest, siis ei saa ka tegusid nõuda, nii et olgem tolerantsed. Tsiteerides vana tarka araablast, võiks öelda, et iga vabandus on hea.
Samuti pole ühiskonnas selgeks vaieldud, kas õpilasmalevad noorsootöö töökasvatuse valdkonnana on haridus- ja teadusministeeriumi pädevuses või peaks see kuuluma noorte tööhõivega tegeleva sotsiaalministeeriumi haldusalasse.
Hetkel vaeslapse osas olevad õpilasmalevad on piisavalt atraktiivne teema, et tekitada mõlema ministeeriumi vahel poliitilist konkurentsi, et auväärt ministrihärrad võiksid Eesti õpilasmalevate taaskäivitamise au oma kontole kanda. Hetkesituatsioon oleks selleks ülimalt soodne. Aplodeerijaid oleks küllaga.
Loid huvi ja tegevusetus
Üle 90 omavalitsuse on oma haldusterritooriumil maleva projektid käima lükanud. Tuleb ainult hetkel killustunud olukord reguleerida, leida lisavahendid ja tunnustada seniste entusiastide tööd. Koostöövalmidus kõigi malevakorraldajate vahel on suur. Annab see ju suurepärased võimalused ühiste ürituste korraldamiseks, vahetusrühmade organiseerimiseks ning noortele väga tähtsa teema ? ühise sümboolika ? väljatöötamiseks.
Paljud omavalitsused teevad ainult ööbimisvõimaluseta töö- ja puhkelaagreid, mis on tingitud lihtsalt rahanappusest. Näpistatakse see ju niigi kasinast kohalikust rahakotist.
Loid huvi, tegevusetus ja nooremametnike laiskus ongi põhjused, miks töökasvatuse valdkond on riiklikul tasandil reguleerimata jäänud. Puudulik seadusandlus pole hea vabandus. Seadused tehakse ju rahva huvidest lähtuvalt, ma eeldan. Määramatus aga toob kaasa puuduliku ja hüpliku rahastamise, mis aga sarnaselt toitumisahelale, kus igal lülil on määrav tähtsus, tingib töökasvatuse valdkonna hääbumise. Aga kõik pole veel kadunud ? varsti on taas valimised. Küll siis Kalev koju jõuab.
TIIT TERIK,
SA Õpilasmalev juhataja
