Ilus päikseline emadepäeva hommik. Lapsed on tulnud koju ja õue peal on kaks ilusat elujõus koera. Koerad on meie peres justkui pereliikmed. Neid armastatakse ja ka nemad on alati kodu hoidnud. Enamiku ajast on nad olnud ketikoerad, aga vahel olen neil lasknud ka natuke mööda taluümbruse põlde ringi joosta. Ma ei salga seda. On olnud ka juhuseid, kus koerad on jooksnud autode ja jalgratturite järel, aga alati on kõik hästi läinud, keegi ei ole viga saanud. Mis teha, koertel on juba loomuses joosta ja kevaditi isastel emast ja emastel isast otsida.
Pühapäeva, s-o emadepäeva hommikul lasksin koera ketist lahti. Mõnda aega oli ta maja juures, aga mingil hetkel läks ära. Nagu hiljem selgus, läks mu koer ?looduse kutsel? emasele naabrikoerale kosja. Mina seda peret ei tunne, nad on meie külas uued. Nende majapidamine on minu majast üle põllu linnulennul oma 500 meetri kaugusel.
Õhtuks ei tulnud koer aga koju. Ta ei ole kunagi ööseks kuskile jäänud. Hommikul tõustes ei olnud ikka koera kodus. Mõne tunni möödudes läksin naabrinaise juurde, et mõned sõnad juttu ajada.
Naabrinaine küsis minu käest, et kas mu koer on kodus. Mina vastasin talle, et ei ole. Siis rääkis naabrinaine, kuidas tema eelmisel päeval pärastlõunal nägi söötis põllul kohaliku veterinaari Valentin Kulikovi autot, nägi kuidas üks koer jooksis saba püsti meie maja poole ja siis kuulis kahte lasku. Seejärel sõitis auto mööda põlluteed ära.
Mu süda aimas halba ja ma arvasin, et see võis olla minu koer. Läksin põllule oma koera otsima, aga ei leidnud. Kui ma teist korda kogu söötis põllumaa läbi olin käinud, otsustasin, et lähen küsin põllu ääres asuvast majast. Seal tuli mulle vastu purupurjus keskeas meesterahvas, kes tunnistas, et tema kutsus kohaliku veterinaari, kuna meie koer käis nende koeral kosjas.
Veterinaar Valentin Kulikov, kes meie koera on juba peaaegu 10 aastat kevaditi vaktsineerinud, laskis meie koera lihtsalt maha.
Keegi ei otsinud koera omanikku, ei püüdnud teda seaduste ja muude eeskirjade kohaselt kinni, vaid ta lihtsalt lasti maha. Koer aeti teisest hoovist minema ja kodu poole jooksev loom tapeti ilma, et ta oleks midagi kellelegi teinud. Välja arvatud emase koera külastused. Seesama naabrimees näitas mulle ette ka koha söötis põllumaal, kuhu ta koera ise mattis Valentin Kulikovi ütlemise peale.
Ja nüüd küsimus ? mis õigusega mu koer tapeti? Saare valla koerte ja kasside pidamise eeskirja järgi oli mu koer sellel hetkel justkui hulkuv. Selle vastu ma ei saagi vaielda. Aga see ei anna õigust teda maha lasta.
Eeskirja punkti 9 järgi järelvalveta loomad, kellel puudub omaniku andmetega kaelarihm, loetakse hulkuvateks ja need kuuluvad püüdmisele. Punkti 11 kohaselt hoitakse püütud looma 14 päeva. Minu koer oli veel hommikul kodus. Peale 14 päeva möödumist võib ta alles hukata.
Jah, eeskirjades on ka punkt 12, mis sätestab, et ohtliku hulkuva koera, kes on inimest rünnanud, tekitades kehavigastusi ning on jätkuvalt ohtlik, võib koerapüüdja või politseiametnik kohapeal hukata. Kes on aga kohalik veterinaar seda tegemas? Ja fakt on see, et kellelegi meie koer kehavigastusi ei tekitanud.
Mind paneb väga imestama, kus on veterinaari eetika. Veterinaar, kes ühe käega ravib ja vaktsineerib loomi, laseb teise käega selle sama looma külmavereliselt maha. Lõpetuseks võin öelda, et sarnaseid koerte mahalaskmisi on meie külas ka varasematel aastatel olnud.
KAJA KARU,
koduperenaine Putu külast
