Ragnar Müllerson, ehitaja Jõgevalt:
“Vahepeal tuleb ikka ette, et kool ja õpetajad vilksatavad meelde. Oma endisi õpetajaid Jõgeva gümnaasiumist näen ikka, kuid klassikaaslasi suhteliselt harva ? eks nad ole läinud siit kuhugi kaugemale või suuremasse linna. Käisin ka Tallinnas erialakoolis, ja kuigi ma sellel erialal ei tööta, on seal õpitust kasu. Eks õpetajad teevad kõik selle jaoks, et sa targemaks saaks. Mõni eriti kuri õpetaja ei pruugi sulle meeldida, aga sellest peab üle saama. Algklassides oli meil sihuke matemaatikaõpetaja, kuid ma sain selles aines põhja alla ja hiljem oli seda vaja. Arvan, et vanemate, vanaisa ja vanaema poolt õpetatud tarkuste jälgimine on igapäevaelus isegi tähtsam kui koolis õpitu.”
Anu Ojavee, õpilane Sadalast:
“Eks ikka, kuigi käin praegugi koolis. Loomulikult meenutan oma esimest kooli ja õpetajaid Sadala põhikooli päevilt. Üks minu lemmikõpetaja oli Enn Kurg, kuigi füüsikas polnud mul kuigi head hinded, kuid õpetaja oli hea. Aeg-ajalt tuletan meelde ka oma klassiõdesid ja -vendi. Nüüd käin teises koolis, on uued õpetajad ja kaaslased. Eks nemad meenuvad alles siis, kui kool läbi. Vahepeal jäi mul kool pooleli, nüüd olen tänulik õpetajatele, kes olid vastutulelikud ja aitasid ning tõukasid mind edasi õppima. Olen lugenud, kuidas mujal, näiteks Idamaades austatakse ja peetakse lugu õpetajatest. Meie õpilastel pole sellist lugupidamist oma õpetajate vastu, kuid vahel juhtub, et lugupidamatus on vastastikune.”
Jüri Leben, traktorist Siimustist:
“Minu kooliaeg ja koolid on jäänud kaugele, paljud õpetajadki juba kadunud, kuid vahel tuleb mu esimene kool Avinurmes ikka meelde ? vene ja saksa keele ning laulmise õpetajad. Kui kroonusse läksin, siis tuli kõige rohkem meelde vene keele õpetaja. Kui ma oleksin tema tundides rohkem õppinud, oleks olnud mul Venemaal lihtsam läbi ajada. Aga eks elu õpetab ja olude sunnil tuleb paljud asjad endale ise selgeks teha. Niipalju tarkust peab ikka olema, et mõistad õpetust vastu võtta. Eluaeg õpid: ega mul arvuti ja interneti kasutaminegi veel päris selge ole ja tahab õppimist. Nüüd on aga lapsed vanematest targemad, vähemalt arvutite osas, ja vanem tütar mõistab mulle seda õpetada.”
Terje Barbo, köögitööline Mällikverest:
“Muidugi, juba seepärast, et mitmed õpetajad, kes mulle tunde andsid, käivad siin lõunat söömas. Õpetajatega on mul peale oma kooliaega veel teinegi seos: ühel lapsel on küll kool juba läbi, kuid teine veel õpib. Eriti on jäänud meelde minu esimene õpetaja Ive Pajo ja kunsti ja käsitöö, eesti keele ja kirjanduse õpetajad. Nad õpetasid asju, mida ei saa raamatutest õppida. Õpetajad on seda väärt, et neid mitte üksnes 1. septembril ja kooli lõpetamisel meeles peetakse, vaid ka õpetajate päeva tähistatakse. Kuid eks iga töö ole tähtis ja vajalik, nii võiks taastada ka mitmed varem kalendris olnud ametipäevad.”
Marika Nugis, õpetaja Põltsamaalt:
“Ikka meenutan. Seisan iga päev klassi ees ja aeg-ajalt avastan ennast mõtlemast, et kuidas oleks seda või teist ainet õpetanud ja mõne olukorra lahendanud minu õpetaja. Loomulikult on mul meeles mu esimene õpetaja Vaike Juhkam, keda käisime alles hiljuti tema suurel juubelipäeval õnnitlemas. Kahjuks pole teda enam elavate kirjas. Paljusid õpetajaid pole mul aga vaja meenutada ? nad on nüüd minu kolleegid ja nii mõnigi on hea sõber. Olen ju Põltsamaa tüdruk ja samas koolis õppinud. Õpetajate päeva on ilmselt vaja mitte üksnes õpetajatele, vaid laiemale üldsusele, sest koolist käivad läbi ju kõik. Ühe päevaga ei muuda küll ühiskonna suhtumist, kuid see tähtpäev tõmbab õpetajate tööle tähelepanu.”
Toivo Tähtjärv, firma tegevdirektor Tormast:
“Oma kooliga, kus ma haridusteed alustasin on mul tänaseni mitmesugused ja üsna tihedad sidemed. Minu esimene õpetaja ja klassijuhataja Luule Lehemets on õpetanud ka minu lapsi ja on praegugi mu noorema tütre klassijuhataja. Meenub mu kunagine klassijuhataja, praegune manalamees Erich Annok. Tollel ajal andis ta meile tugeva hariduse ja üsna tugeva baasi kogu edasiseks haridusteeks. Olen käinud läbi mitmed koolid ja eks sealgi on olnud selliseid õpetajaid ja õppejõude, kelle õpetamise taset annab siiamaani meenutada. Koolipoistena meile sellised ranged ja nõudlikud õpetajad just eriti ei meeldi, kuid elus edasi minnes leiame, et selline rangus on tulnud meile igati kasuks.”
ARDI KIVIMETS
