Öeldakse ette, mida peab iga patrioot tegema teise inimesega kohtumisel, kas tõstma (viskama!) sirge käe nagu oda ette-üles või nagu kirve, oma otsaette.
Tähtis ei ole, kuidas neid liigutusi sooritada, ega ka see, mida peab nendele liigutustele juurde hõiskama, kas “Elagu Hitler!” või “Alati valmis!”; tähtis on, et selle toimingu järgi on kõigil näha, kui innukalt keegi “isamaad armastab” ja kes sellesse loiult ja ükskõikselt suhtub.
Peamine aga on, et selliste, normaalsele inimesele võigaste, silmakirjalike protseduuride abil vallandub kognitiivne dissonants (tunnetuslik ebakõla) inimeses endas.
Algul, jah, teeb ta komejanti kaasa sunduse tõttu või naljaviluks, koos teistega, aga mõne aja pärast on piir ületatud ja ta ei saaks enam peeglissegi vaadata. Kui ta peaks ennast vastikuks tallalakkujaks, siis ta peaks ju häbi pärast maa sisse vajuma.
Paraku on inimesel olemas ka “väljapääs” – selleks on võimalus muuta suhtumist nii oma kui ka teiste käitumisse ja hakata endale ja teistele seletama, et just nii on ainuõige teha ja kes nii ei tee, see oleks vaja suunata tõhusamale kasvatusele (ümberkasvamisele) ja kui ka sellest ei ole abi, on tegemist meie potentsiaalne vaenlasega, kelle koht on koonduslaagris, vasekaevanduses või trahviroodus, kes tuleb vähemalt lahti lasta või kinni panna.
Võigas pilt
Sellised on ajaloo õppetunnid. Võigas pilt? Jah, aga ammuks see oli, kui ka Eestis tõstsid peaaegu kõik kätt hääletamiseks ükskõik, mille või kelle poolt.
Tuleks arutada (enne, kui see võimatuks muutub), kas me ikka tõesti tahame totalitaarset re?iimi tagasi.
Keegi võibolla arvab, et ma küsin seda naljaviluks. Ei, küsin täiesti tõsiselt.
?Olen kümneid kordi kirjutanud ja sadu kordi rääkinud, et Eesti haridusasutustes käibib edasi omal ajal totalitaarse ühiskonna tarbeks tehtud pedagoogiline paradigma, milles ?ülemused?, sh õpetajad on subjektid ja ?alluvad?, sh õpilased on manipuleerimise objektid. Seni on need jutud läinud nii, nagu vesi hane selga; keegi ei ole isegi mitte välja teinud ja kõik jätkub endiselt. Juba 15 aastat!
Olen piinlikkust tekitavalt palju kirjutanud ja rääkinud, et ühiskonna edenemiseks on vaja arvestada ka sotsiaalsete eelduste, tulemuste ja tagajärgedega. Ei midagi!
Riigikogu sotsiaalkomisjonis ja valitsuse sotsiaalministeeriumis kujutatakse ette, et oleks vaja tegelda tööhõive, palkade ja pensionitega, tervishoiu, mitut liiki hoolduse, joomarluse, narkomaania, suitsetamise ja nende abistamisega, varustamise ja kindlustamisega, kes veel või enam ise toime ei tule. Kas keegi on kuskil näinud, et mõne seaduseelnõu, määruse või korralduse koostamisel oleks tehtud (tellitud) sotsiaalne ekspertiis ja prognoos?
Kas keegi teab, millistes Eesti (üli-)koolides, millises ametkondades või maakondades tuntakse ja arvestatakse võõrdumist ja võõrandumist, indolentsust ja marginaalsust, anoomiat ja rollikonflikti, konformsust, deprivaatsust jt spetsiifiliselt sotsiaalseid fenomene ning protsesse?
Kas keegi on näinud Eesti stratifikatsiooniindeksit? Detsiilide teadmisest ei piisa. Vaja on teada ka põhjuseid ja prognoose.
Ametnikuks saavad sageli rumalad inimesed
Igaliiki ülemusteks, ka õpetajateks, sh ühiskonna- ja perekonnaõpetajateks on Eestis päris palju inimesi, kes ei tea sotsiaalsest regulatsioonist ja juhtimisest kuigi palju, kes ei kujuta ette, millised (objektiivsed) ühiskonnaseadused siin ilmas valitsevad ja kuidas (milliste seaduspärasustena) need seadused ilmnevad.
Inimesed on ühiskonna liikmed ja kultuuri esindajad (mitte vastupidi!). Rahuldavalt saavad orienteeruda, arutleda ja osaleda otsustamises vaid need kodanikud ja välismaalased, kes tunnevad, austavad ja hoiavad mitte ainult majandust või loodust, vaid need, kes tunnevad inimest, perekonda, kogukonda ja ühiskonda ning kultuuri nii, et suudaksid ka vastutada selle eest, mis otsuste täitmisega tõenäoliselt kaasneb.
Ei tohiks olla liiga raske aru saada, et neil, kes seda tegelikult ei suuda, ei ole vähemalt moraalset õigust osaleda seadusloomes ega tegutseda kõrgetel kohtadel olevate isikute nõunikuna. Veel vähem on sellistel õigust juhatada Riigikogu või mõnda teist asutust-organisatsiooni, millest olulisel määral sõltub Eesti edu ja inimeste elu-olu Eestis nüüd ning edaspidi.
Tehkem riik natukenegi korda, vähemalt selliseks, et võiks juba uskuda ja usaldada saadikuid ja ametnikke! Küllap kõik näevad siis üsna varsti, kuidas seda riiki, mille pärast me oleme praegu mures, hakatakse kandma südames kui kõige kallimat aaret, mille kaitsmiseks ei ole ka oma elust kahju.
Väärtustest võib kuitahes palju ja ükskõik, kui ilusasti rääkida, ega kui see jutt ei ole kooskõlas vahetu kogemusega, jääb nende juttude jäljeks hale vari, mis on sageli jutustajate taotluste ning lootustega risti vastupidine. Seda nimetatakse bumerangiefektiks.
Väärtusi on palju
Väärtuseks on täpsus, elu ja ilu, arukus ja ausus, väärikus ja hoolivus, järjekindlus…töökus. Väärtuseks on ka puhtus, kord ja korraaustus, koostöö, sünergia, haridus, tervis… laps.
<P>Müütideks on Eesti kultuuris ema, loodus ja looja, au, vabadus ja iseseisvus…
Neid kõiki – väärtusi ja norme, müüte ja tabusid saab inimestele peale suruda, sunni ja surve, vägivalla ja julmusega hinge kõrvale põletada, aga ei saa hinge panna. Mitte mingisuguse reformi, seaduse, määruse või korraldusega ei ole võimalik saavutada inimeste armastust oma maa ja rahva vastu ega pühendumist oma maale ja rahvale.
Dispositsioonide süsteem kujuneb varajases lapseeas koos emakeelega. Jüri Lotman ütles kord, et lihtne on varjata viletsat kõrgharidust; võimatu on varjata viletsat lastetuba.
Lahendused
Väärtus- ja normisüsteem on auklikuks jäänud mitme teguri koostoimes.
Tuleks hakata mitte lihtsalt veidi ausamalt elama, vaid tuleks hakata elama ausalt ja hoolivalt.
Palga- ja pensionisüsteem tuleks muuta õiglaseks mitte ainult Eesti-sisese karjuva ebaõigluse kaotamise mõttes, vaid ka kogu Euroopa Liidu ulatuses. Mis jutt see muidu on, et me olevat E Liidu liikmesmaa!
Eesti puhkeb õitsele 5-6 aastaga, kui siin kehtestataks kompetentsuse printsiip ja mingile ametikohale pääsemiseks (seal edasi püsimiseks) tuleb igaühel (avalikult valitud komisjoni ees) tõestada oma üldharidusliku, erialase, kutsealase, ametialase, kaitsealase ning tunnetus- ja loomealase ettevalmistuse (teadmiste, oskuste, kogemuste ja arusaamade) vastavust antud ametikohal edu saavutamiseks ning efektiivseks tegutsemiseks vajalikule.
Kui ametnikel õnnestub korruptsioonist jagu saada ja hakata raha teenimise asemel teenima oma rahvast, hakkab ka lapsi rohkem sündima. Nii lihtne see ongi. Kodu ja kodumaa muutuvad kiiresti ülimalt kalliks, ilma, et keegi seda peaks seda käskima või programmikohaselt vastavate demagoogiavõtete abil mahitama.
Jõudu noorema, keskmise ja vanema põlvkonna hoidmiseks ning kõlbelise kasvatuse kui süsteemi mõtestamiseks! Aeg on korraldada IV Rahvusliku Kasvatuse Kongress.
Ülo Vooglaid
sotsioloog
