Relve pildid toovad koju kätte Aafrika ranniku lähedase Gomera saare uduse loorberimetsa, savanni Keenias, Malaisia d?ungli, Dettifossi joa ja Strokkuri geisri Islandil, Siberi taiga, Baikali järve, Kljut?i vulkaani Kamt?atka poolsaarel, hiidsekvoiad Sierra Nevada mägedes, Sonora kõrbe kaktused, Monumentide oru ja Suure Kanjoni Arizonas jne. Majesteetlike maastikuvaadete vahele on lükitud värvikad portreed masai külavanema lemmiknaisest, nganassaani ?amaanist, indiaani hõimujuhist Lendavast Kotkast ja teistest põlisrahvaste esindajatest. Piltidel kujutatu tähendust aitavad mõista autori sisukad vahetekstid. Lõpptulemuse muudab täiuslikuks ja terviklikuks kunstnik Tiit Pääsukese professionaalne kujundus.
“Maailmas rändamine on alati ka rändamine iseendas: koos maailmapildiga saab selgemaks ka mina-pilt,” ütles Hendrik Relve.
Päris sihitult ta maailmas siiski ringi ei uita: reisisihti valima sunnib tavaliselt mingi kirg või kinnismõte, et just see või teine loodusobjekt või -nähtus peab oma silmaga üle vaadatud saama. Ja kindlasti eelneb pikemale reisile oma pool aastat eeltööd, et paik n-ö omaks võtta. Appi tulevad raamatud, sama paika juba külastanud inimesed ning üha enam ka internet. Sellega, et vähemalt kümnekilose osa tema reisipagasist moodustab fotovarustus ? Nikoni firma fotoaparaat, erineva fookuskaugusega (17-400 mm) objektiivid ja ilmtingimata ka statiiv ? on rännumees juba leppinud.
“Igaüks peab oma risti kandma. Ja mina lunastan oma kümnekilose kandami tassimisega välja võimaluse saada head pildid. Et vähemast ei piisa, selle olen paarikümneaastase rännukogemusega päris selgeks saanud,” ütles Relve.
Aeg ja raha
Suurt Kanjonit, Monumentide orgu ja Strokkuri geisrit on aegade jooksul pildistanud miljonid harrastus- ja profifotograafid. Ja parimate proffide pildid on arvukate väljaannete kaudu kõigile tuttavad.
“Loomulikult pole selliste hittide pildistamine lihtne ? juhul, kui tahad olla fotograaf-autor, aga mitte nimetu reklaamipiltnik,” tunnistas Hendrik Relve. “Aga arvan, et olen ka selliste ärapildistatud objektide puhul leidnud mingi oma kriuksu ehk nihestatuse üldlevinud rakurssidest.”
Kuna allakirjutanu teada ei ole Relve miljonär, tundsin häbematut huvi, kust ta nii pikkadeks reisideks raha võtab. Oma rahaallikaid rännumees otseselt ei avalikustanud, küll aga tõi välja reisimise puhul kehtiva üldise seaduspärasuse: kui sul on vähe aega, peab sul olema palju raha; kui sul täib aga aega rohkem raisata, võid samas paigas palju vähema rahaga ära käia.
“Kaks mu naaberküla poissi otsustasid näiteks Austraalias ära käia, kuigi taskus oli kummalgi ainult 500 krooni. Ära nad seal käisidki, mis siis, et tagasi jõudsid nad alles kahe aasta pärast,” ütles Hendrik Relve.
Just kokkuhoiu, aga ka suurema paindlikkuse pärast ei kasuta ta reisides kunagi turismifirmade teenuseid, vaid reisib oma käe peal ? viimane, Madagaskari-reis välja arvatud.
“Selle reisiga oli nii, et ühe turismifirma esindaja, kes oli raadiost mu rännusaateid kuulnud, tegi ettepaneku, et ma nende Madagaskari-reisile loodusgiidiks tuleksin. Kuna see tähendas seda, et firma kattis mu reisikulud, polnud põhjust keelduda,” ütles Relve.
Relve ja raadioajakirjanik Haldi Normet-Saarna koostöös sündinud rännusaated “Kuula rändajat” on eetris olnud juba paar aastat ning on kujunenud üheks Vikerraadio kvaliteedimärgiks. Relve ise ütleb, et need saated on tema mõtterännakud ajas, ruumis ja iseendas. Möödunud aastal üllitas Vikerraadio “Kuula rändajat” saatelõike ja pilte sisaldava multimeedia CD, mille kinkis 533 Eesti koolile. “Kuula rändajat” CD pälvis möödunud aastal Eesti Raadio Aasta Teo preemia.
Kauge koduõu
See, et Livingstone’i-aegne ja tänapäeva reisimine on kaks väga erinevat asja, st et tänapäeval võib inimene idee tekkides kasvõi järgmisel päeval teisele poole maakera lennata, on Relve meelest ühtaegu hea ja halb. Hea selles mõttes, et kõik võimalused on olemas, halb selles mõttes, et see võimaluste paljusus muudab inimese teda ümbritseva maailma suhtes üleolevaks ja pärsib valikute tegemist oma sisemise kompassi järgi.
Sissejuhatuses näitusele “Helmeid maailma loodusest” mainib Relve naljatamisi: ta polevat ikka veel päriselt veendunud, et maakera on ümmargune ning selle fakti kontrollimine teda rändama kehutabki. Usutluses arendab ta teemat edasi.
“Ma olin korduvalt püüdnud välja rehkendada, missugune maakera paik asub minu koduõuest kõige kaugemal. Lõpuks jõudsin järeldusele, et see on seesama koduõu ? juhul, kui sinna jõudmiseks teha vahepeal tiir ümber maakera. Olen aru saanud, et pole vahet, kas viibid kodus või sellest 10 000 kilomeetrit eemal ? tähtsam on see, et sa tajud maailma avatud meeltega. Aga selleks, et seda tõde tõeliselt tunnetada, tuleb enne väga kaugel käia. Uskuge mind: alati, kui ma kusagilt kaugelt tulen, avastan ma koduse Eesti elust mõne tahu, mida ma varem polnud märganud,” ütles Hendrik Relve.
Kel tema näitus maailma looduspärlitest Põltsamaal nägemata jääb, see võib seda vaatama minna Elistverre: hiljemalt metsanädala alguspäevaks 12. aprilliks kolib see sealse vana rahvamaja saali. Ave Nahkuri näitust, mis Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis 5. märtsil avati, saab aga praegu näha Põltsamaa muuseumis.
RIINA MÄGI
