Mida teha siis, kui jumal ei anna ametit? Kas siis võtab ta ära ka senise mõistuse? Mõeldes olukorrast läbirääkimistel uue koalitsiooni moodustamiseks, ei olegi see nii väga vallatu küsimus. Kõigepealt tuleb aga meeles pidada, et need läbirääkimised on pisut etteruttavad, sest Riigikogu uus koosseis asub rakkesse alles päev pärast palmipuudepüha, 2. aprillil. Senine valitsus paneb siis oma ameti maha ja jätkab kuni uue kinnitamiseni. Tolle, praegusel hetkel x-hetkeni tuleb eelnevalt valida Riigikogu esimees ja kaks aseesimeest. Kolmest kohast kaks peab tulevasel koalitsioonil olema järgmise esmaspäeva keskpäevaks kokku lepitud ehk koalitsioon ise peab olema sõlmitud enne seda. Kiireks läheb, ja mitte niivõrd isikute, kuivõrd põhimõtete pärast.
Need põhimõtted on üldisemad kui valitsuse isikuline koosseis. Esikohale seaksin selle, et asudes Ida ja Lääne vahel, sõltume me mitmest turust ning peame leidma mingi tasakaalu kasvõi ainuüksi rahvusliku julgeoleku huvides. Võtame näiteks niisuguse küsimuse, mis, kui tahaks olla rikkumatult sinisilmne, on välispidiselt justkui läbinisti aateline. Nimelt hariduspoliitika ja tehnoloogilise innovatsiooni. Jäädagi siin sinisilmseks tähendab piirdumist ilusate sõnadega pilve piirilt. Meie haridus asub Eesti majanduslike võimaluste, sotsiaalsete kohustuste ning maailma üldise uuenemise sellel teeristil, kus liiklust ei reguleeri ei valgusfoorid ega elav võmm.
Olles muutumas hariduslikult läbikäiguhooviks, tuleb meil omaks võtta kojamehe kohustused. Selles seisuses ei innoveeri me midagi. Kui me viimast siiski tahame, peame innovatsiooni viima enamsoodustusre?iimile, kuid mitte nii, nagu oleks kutseharidus eeskätt sotsiaalabi valdkond. Me ei vaja laiatarbetoidupoe leti taha “klienditeenindajat-kulinaari” (kulinaar peab askeldama köögis pliidi juures!), vaid meil on tarvis varustajat, kes saadab sorditu kraami tagasi. Mõni rohelistest võiks uurida, kui palju kantakse meie toidupoodides kõlbmatut kraami maha ja tagauksest välja, ehkki ma pole ühegi poe juures kompostihunnikut näinud.
Niipea aga, kui me hakkaksime korralikku kutseharidust forsseerima, muutuksid teadushariduse pooldajad praegusest veelgi armukadedamateks. Tahan öelda, et hariduspoliitika on integraalne ja algab minu jaoks sellest, m i d a me õpetame ja kui tõhus see töö on. Paari päevaga ei kirjuta nii lihtsate küsimuste vastuseid sisse ühegi koalitsiooni alusdokumenti ehk kõik see selgub alles hiljem.
Seepärast on eksitav teha uue koalitsiooni sünd sõltuvaks üksipäini Mart Laari sobivusest välisministri kohale ehk kui ta seda kohta ei saa, seisame lõhkise küna ees. Samamoodi on eksitav ka see hirm, et kui ta saab, keerab ta küna ise kummuli nagu siga Jakob Tamme valmis. Kuna on teada ka see hirm, et tegelikult tahab Mart Laar saada välisministriks ainult selleks, et tõusta sealt Euroopa Komisjoni üheks juhiks või vähemalt Euroopa Liidu praktiliseks poliitikuks, siis hakkab tekkima mulje, nagu oleks valimistel kolmanda koha saanud koll ja IRL seega kollipartei.
Valitsus, mis moodustatakse nii paljude hirmude alusel, peab neist üle saama või ta on juba ette nõrk. Esimene koht, kuhu see nõrkus edasi kandub, on väljaspool valitsuse tervet koosseisu Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogu mais. Mart Laari, Taavi Veskimäe ja Tõnis Lukase juhitav erakond ei ole parteina veel sugugi paigas. Oleneb suuresti alanud nädalast, kas ta läheb sinna heade kavatsustega või läheb kismaks veel enne päralejõudmist. Kuna see viimane ei too head kellelegi, on kindlasti parem, kui Mart Laar Andrus Ansipi valitsusse kuulub ja nimelt välisministrina.
Kui on otsustatud, et “ei?, siis on hirm suurem kui siiras tahe olla koos veelgi efektiivsem. Sel juhul on uues koalitsioonis juba ette mõra sees. Ometi ei valinud keegi meist 4. märtsil mõra. Me valisime laeva.
PEETER OLESK
