Tulenevalt Iisraeli esmakordsest ja selgest allajäämisele nii palestiinlastele kui ka liibanonlastele. Seda vaatamata araablaste kaotustele elavjõus ja tohututele purustustele, mis mõlemad on võrreldes Iisraeli omadega suured. Lühidalt öeldes on peamine selles, et Iisraelil jäid kõik vaenutegevuse alustamisel avalikult kuulutatud või ka kuulutamata jäetud eesmärgid saavutamata ? pantvangideks võetud kolm Iisraeli sõdurit on endiselt palestiinlaste ja liibanonlaste käes, Palestiina valitsus on “hõrendamisele? vaatamata jätkuvalt ametis, Hezbollahi liikumine Liibanonis alles ja tegutseb ning konflikti lahendus nii Palestiinas kui Liibanonis käib araablaste ettepanekute alusel.
Antud loetelule tuleb lisada veel vähemalt kaks asjaolu ? sõda ei süvendanud lõhesid araabia maailmas (millele Iisrael ja USA avalikult lootsid), vaid toimus pigem vastupidine ? araabia riigid liitusid taas Hezbollahi ja seejärel ka Iraani toetuseks (sõja esimene faas Palestiinas antud reageeringut esile ei kutsunud). Veelgi olulisem muutus toimus info- ja propagandarindel, kus USA-Iisraeli versioonidel tuli samm-sammult taanduda. Lihtsaim näide selle kohta on Hezbollahi käsitlemine kas terroriorganisatsioonina (USA, Iisraeli ja veel mõne riigi seisukoht) või okupatsiooni vastu võitleva organisatsioonina (Euroopa Liidu seisukoht). Sõja tulemusena tuli paljudele poliitikutele ja meediakanalitele “meelde?, et Iisrael okupeerib jätkuvalt osa Liibanoni territooriumi ja hoiab oma vanglates Liibanoni kodanikke. Meenus muudki, mis kergendab olukorra õiget mõistmist ja järelikult ka lahendamist.
Iisraeli võiduks saab pidada Liibanoni armee ja rahvusvaheliste rahujõudude asumist Liibanoni lõunaossa, ent vähemalt selle tänane kulg kinnitab, et Hezbollah ei kao sealt kuhugi. Pealegi jagab too täna enda ja valitsuse nimel rahalist toetust kõigile sõja käigus elamispinna kaotanud liibanonlastele. Iisraeli teiseks võiduks saab pidada Palestiina valitsuse asendamist ühtsusvalitsusega, kuhu Lääne poolt boikoteeritava Hamasi kõrval kuulub ka varem võimulolnud Fatah. Samas pole Hamas tänaseni teinud avaldust Iisraeli riigi tunnustamisest ja ühtsusvalitsuse programmiks sai ikkagi vangistuses olevate Palestiina parlamendiliikmete poolt 27. juuniks koostatud programm ? dokument, mille Iisraeli valitsus toona tagasi lükkas. Tõenäoliselt tuleb Iisraelil enne seda, kui ta saab oma sõduri kätte, vanglatest vabastada kõik sõjategevuse päevil arreteeritud Palestiina ministrid ja parlamendiliikmed. Sellele järgneb Iisraeli sõduri vahetamine umbes 400 nais- ja alaealise vangi vastu ? nõue, mille palestiinlaste organisatsioonid esitasid veel 25. juunil. Mööngem ? nii araablaste-poolselt pole sündmused Lähis-Idas veel kunagi arenenud.
Mis saab edasi? Kuna Liibanoniga peaksid asjad sel nädalal saama ühele poole (Iisraeli väed lahkuvad sõjatandriks olnud osast Lõuna-Liibanonist), siis peaks päevakorda tõusma edasiminek Palestiina riigi loomisprotsessis (asi, mis 2003. a. nimetati ümber “teekaardiks?). Mõistagi ootavad kõik Ühendriikide seisukohta selles ning New Yorgis kohtuvad Bushiga Palestiina omavalitsuse president Abbas ja Iisraeli välisminister Tzivi. Olulise sammu pingete alandamiseks tegi Iraani president Ahmadinejad, kes jättis ÜRO kõnepuldis reageerimata Bushi sõjakatele õpetussõnadele araablaste aadressil (reaalsus on ju selles, et Bush saab oma poliitikat Lähis-Idas muuta alles pärast novembrikuu algul toimuvaid USA Kongressi ja kuberneride valimisi!), selgitas rahulikult Iraani tuumaenergeetika arendamist (Venemaa ja EL on siin kompromissvariandina välja pakkunud aatomirikastamise rahvusvaheliselt tsentraliseeritud korralduse) ja võttis endale vahendajarolli islami maailma ja Rooma paavsti lepitamises. Kristlik maailm sai säärase nutikuse peale vaid aplodeerida.
Seega tuleb nüüd ära oodata november 2006, mil muide täitub 59 aastat ÜRO kuulsast resolutsioonist kahe riigi loomiseks Palestiinas. See otsus on kaasa toonud 5 suurt sõda (1948-49, 1956, 1967, 1973, 2006), väiksematest susimistest teispool piiri rääkimata. Nüüd siis jäid sõdimises esmakordselt peale araablased ja eks näis, kas see tõesti toob kaasa ka pidevalt hõõguva sõjakolde kustumise.
Toomas Alatalu
