Kas kured ja tihased teavad tõtt?

Küll oleks meie elu ilma aastaaegade vaheldumiseta üksluine! Ja eriti huvitavaks läheb lugu, kui need neli ametlikult aktsepteeritut omavahel “Viimast paari” mängivad ehk väga sageli ja tavapäratult kohti vahetavad.


Pärtlipäevast lõppes vihmasadu, mis mõnes kandis juulist saati juba parasjagu meelehärmi oli valmistanud. Mahe ja päikseline ilm meelitas pohlale ja seeni jahtima.

Viimased polnud muide Lõuna-Eesti liivastes männikutes põrmugi nii virgad tärkama ja kasvama, nagu näiteks lääne pool kiita võidi, aga metsaretkede ja isegi järvesupluste jaoks oli septembergi veel üsna suvine ning oktoobriski nägi päikest rõõmustavalt palju.

Tihane vaatas juba enne mihklipäeva igaks juhuks toaaknast sisse. Külm tulekul? Neid tegelasi ei saa siiski alati enam tõsiselt võtta, sest nad tunnevad end juba poolenisti kodulindudena ja on valmis iga ilmaga lisapalu põske pistma.

Veel 27. septembril oli Lõuna-Eestis ja Saadjärve kandiski 16-17 kraadi sooja. Vaat see oli tõeline vananaistesuvi, sest traditsiooni järgi kutsutakse selleks aastaajaks leebeid ilmu pärast sügisest pööripäeva.

Kured olla kõrgelt lennanud, mis samuti üks pika ja külma talve märke olevat… Muretsemine on meie inimeste lemmiktegevus, aga kui ilm selle ainus aines oleks, võiksime end lausa õnneseenteks pidada.

Potipõllumehele tekitas põud oktoobri alguses juba pisut meelehärmi. Tuhkkuivale kartulimaale laotatud napp ja sama kuiv kõdusõnnik (ärge küsige, kust nii defitsiitset asja sain) ähvardas tuulega naabri peenramaale rännata. Ja iga maatõugu inimene teab, et kui õunapuud saagi alla lookas, kuid nende juured liigkuivas mullas, võib juba paarikümnekraadine talvekülm puukestele saatuslikuks saada.

Oktoobri teisel nädalal jõudis vihm siiski tasapisi kohale, esimesed tõsisemad öökülmad ka. Et juurikad, eriti porgandid maamehetarkuse järgi väga kaua peenras priskust võivad koguda, tuli neid 10. oktoobri õhtul kuuvalgel päästmas käia.

Tänavusest viinakuust jäid eriti meelde päikselised päevad, millele lisasid sära kollased lehed, mis puudelt pudenema ei kiirustanud.

Aga 19. oktoobri hommik üllatas nii tugeva hallaga, et maa jäi varjulistes kohtades õhtuni hõbedaseks. Meresõitjad olid kimpus madala veetaseme ja ebasoodsast suunast puhuva tuulega. Taas kinnitas praktika tõika, et ega inimene looduse vastu saa… vähemalt mitte alati ja mitte kerge vaevaga.

Igipime hingedeaeg muinasjutuliselt valge

Selgus, et tihastel, kes oktoobri viimastel päevadel juba väga kõvasti aknaraamile kolkisid ja korralekutsuva pilguga tuppa põrnitsesid, oli seekord tõsi taga. Nii kaunist hingedepäeva pole meil ammu olnud, tuhanded küünlatuled särasid lumevalgetel kalmistutel lausa muinasjutuliselt.

Igipimedast novembrist sai mõneks ajaks tõeline talvekuu, kus ei puudunud parajad külmakraadidki. Tihased ja muud pisilinnud said oma esimese pajuki kätte, lapsed lustisid hilisõhtuni kelgumäel, suurtele tuli meelde küünlavalgus ja kuum glögi, raadio soovisaadetes telliti talve- ja isegi jõululaule.

Varajane talveilu kestis novembri keskpaigani, seejärel tulid plusskraadid ja aiaomanikel oli tark kiirustada puu otsa jäänud õunu päästma. Kui need kohe moosipotti kupatati või pliidi kohale kuivama töödeldi, ei läinud kaotsi midagi!

Uperpallid on vahvad

Aastaaegadel on ikka aeg-ajalt jõnks sees, tänu sellele meil viisakat jutuainetki rohkem. Vanarahvas võrdles muide suve-ja talvekuid järgmiselt. Jaanuar nagu juuli, veebruar nagu august, märts nagu september jne. Kui seda teaduslikult tõestamata rida ajada, siis olidki meil tänavu erilised kuud just mai ja november. Loendage, klapib!

Mais kiskus rahvast mäletatavasti vette ja päikest võtma, juunis oli aga ilm taas jahedavõitu; novembrikuus saime aga nautida sellele kuule haruldast lumevalgust ja – vaikust.

Praeguseks on meist juba mitte enam seitse, vaid lausa seitseteist talve üle käinud, detsembri esimesel täisnädalal vaheldusid sügis ja talv lausa ülepäeviti. Igipõline küsimus, kas jõulud valged, mustad või rohelised tulevad, sai vastuse pärast toomapäeva, mis muide mullu talvise pööripäevaga kokku langes. Juhani Püttsepp avaldas 1. detsembri Maalehes arvamust, et varakult aknale kopsivad tihased ennustavad siiski valget talve. Ehk teavadki nii need pisisulelised kui kured, kes varasügisel oma rännutee kõrgeks valisid, meist paremini, kuidas asjad käivad.

Nii palju olen ise aastate jooksul tähele pannud, et keset detsembrit ehk luutsinapäeva paiku maha sadanud lumi naljalt jõuluks pidama ei jää.

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus