Kas kirjad käivad jalgsi?

Käsil on elektroonika võidukäigu ja üldlevimise aeg — ikkagi 21. sajand! Siiski on ka meie arenenud e-vabariigis veel üpris palju inimesi, kelle sünniaeg möödunud sajandi esimestesse kümnetesse jääb ja kes oma kirju-kaarte ikka päris-postkastist saada loodavad. Tundub aga, et selles valdkonnas kipub asi kohati hoopis alla käima.

Kui mu ligi saja aastase vanaema kiri suvel Pärnust meie maakonna poole pikemat aega teel oli ja templite järgi otsustades Jõhvis huvireisil oli käinud, ei pannud väga imeks. Juhtub, ka paremas perekonnas juhtub. Palju seal siis vahet, kas Jõgeva või Jõhvi. Aga kui seda sügisel veel korra ette tuli, võttis juba kukalt sügama küll. Sest kohanimi nimeks, aga milleks rõhutab meie postifirma üldiselt ja igaühele eraldi, kui oluline on kirja kiireks kättetoimetamiseks sihtnumber? Ja ma ei tea ühtegi paberkirju saatvat inimest, kel oleks nii hea numbrimälu ja selge käekiri kui selsamal kõnealusel Pärnus elaval vanainimesel.

Detsembris selgus, et kirjadel on kombeks ka meie maakonnast mere äärde saadetuna tee peal eksida ja siin-seal hüppes käia. Sest nagu selgus vanamemme delikaatsest mainingust, oli ta siit aegsasti teele läkitatud sünnipäevakaardi nädal hiljem kätte saanud. See tegi juba pisut kurjaks, sest on ju teada, kui oluline on nii kõrges eas inimesele sünnipäev ja sel puhul meeles pidamine!

Möödunud nädalal sain Pärnust kirja,  mille lähetustemplil 12. jaanuar, ümbriku tagaküljel Tartu tempel  13. jaanuari kuupäevaga ja postkastist leidsin selle meie maakonnas 16. jaanuaril. Vahepeatuste kohti reedetud ei olnud ja tegelikult läks veel täitsa hästi: kiri ainult nelja päevaga täies tükis käes!

Samas on juhtunud, et Valgamaalt eelmise päeva lõuna ajal postkasti visatud kiri on minu laual juba järgmise päeva ennelõunal. Ei mõista neid juhuseid muul moel seletada, kui et ehk saadab postifirma kirjad lihtsalt omal käel rändama, jalgsi ja “häälega” — vaesed ajad ju pidevalt! Et kel veab, saab mõne rekka peale ja aegsasti kohale, kes aga eriti ahvatlev ja flirdialdis välja ei näe, passib tee ääres kauem, vantsib palju jalgsi ka ja nii kulubki pea nädalake.

MARITE OJASERV

blog comments powered by Disqus