Raivo Narva, metsamees:
?Linna kaubamajas olid kunstlumega kuused juba ammu väljas ja vaateaknal kirjutas punases kuues habemik usinalt kirju. Mida aasta edasi, seda varem hakkavad linnades kaubanduslikud jõulud pihta. Paras aeg oleks detsembris, aga tegelikult ei olegi mul sest sooja ega külma, sest reklaamist ma ennast mõjutada ei lase. Saan aru, et äri on äri ja mida varem, seda parem. Endale toon kuuse tuppa alles jõululaupäevaks. Mul on endal mets, seal leian ilusa jõulupuu nii endale kui ka sõpradele ja jätkub headele tuttavatelegi. Minu jõulutunne algas esimese advendiga. Pimedal ajal annab küünlatuli hingele sooja ja rahu. Küünlad süütan ka oma lahkunud lähedaste kalmudel. Päkapikke ja jõuluvana ei oota ma juba ammu. Olen nii vanaks saanud, et teen ise jõuluvana.?
Ivo Targama, tantsuõpetaja:
?Ei ole, vara veel. Tõeline jõulutunne ei teki mul enne, kui alles nädal enne jõule. Need juba varakult algavad reklaamid ja kaubanduslik jõulukampaania on hakanud seda tunnet segama.
On hea märk, et tänavu hoiti natuke tagasi ja jõulureklaam algas veidi hiljem kui mullu ja tunamullu ? jõulutunnet ei lörtsita liiga vara ära. Päkapikud juba käivad, suuremal lapsel on kiri jõuluvanale saadetud. Osa kingitusi ostsin Tartust, osa saan Põltsamaa käsitöölaadalt. Selline laat on juba mitmendat aastat, alati olen sealt midagi kingikotti saanud. Eelistangi kodumaist kaupa, oma ja ehedat käsitööd. Tuleb ju oma kultuuri tunda ja edasi kanda.”
Mariliis Laus, VI klassi õpilane:
“Jõulutunne on juba tulnud. Käisingi koos emaga poodides kingitusi ostmas. Midagi on vaja kinkida õdedele ja sugulastele, neid asju vaatasime koos. Kingituse teen ka emale ja isale, aga selle hoian saladuses. Koolis teeme loosipakid, mina teen kingituse klassiõele. Ostan vist midagi meikimiseks. Ei usu, et mulle jõuluvana enam tuleb, aga mina soovin, et ta kingiks mulle kaski. Meil on oma hobu ja varsake, seepärast on mul ratsutaja peakatet väga vaja. Ootangi talvist koolivaheaega, seda võib-olla isegi rohkem kui jõule. Ega ma jõulude ajal ja uusaastal ka oma lemmikloomi unusta: hobustele viin porgandeid ja suhkrutükke ja eks koertele annan ka midagi maitsvat. Päkapikud tassivad juba komme, varsti saab tuba piparkoogilõhna täis.”
Ain Malm, kolme tütre isa:
“Ju siis on, sest päkapikud juba käivad ja toovad komme soki sisse. Lapsed on kasvanud suuremaks, kuid sokid on endised ? kodukootud ja päkapikkudele tuttavad. Jõuluvanale oleme kirjad juba kirjutanud, aga vaevalt, et ta porise ilmaga meile õigeks ajaks kohale jõuab. Kingitused leiame jõulukuuse alt. Laste soovitud kingitused on juba olemas, mõne asjakese ostame veel. Poodides hakati jõulukraami müüma juba oktoobris, see pole küll normaalne. Oleme praktilised inimesed ja kingime vajalikke asju, tühja-tähja peale me raha ei kuluta. Jõulukuuse vaatame paar päev enne jõule koos lastega oma metsast. Kuuse kaunistavad lapsed oma soovi ja äranägemise järgi, mõne ehte valmistavad nad ise.”
Urve Kullas, ettevõtja:
“Lund küll ei ole, aga muidu on tore: kauplused on kaunistatud, Jõgeva kesklinn ja peatänav samuti. Minu meelest on nii kena, et tänav tähekesi täis, lausa lust vaadata. Aga see, et poisikesed juba paugutavad, mulle üldse ei meeldi. Paukudel on oma aeg ja koht, mina küll ei laseks pürotehnikat enne jõule müüki. Töötan kudumisfirmas ja meil algas jõulutunne juba varakult. Tellitakse sooje sokke, kindaid, salle, kampsuneid jt kudumeid, mis kõlbavad väga hästi jõulukingiks. Endal on mul mõned kingid juba ostetud, mõned tuleb veel muretseda. Ideed on igatahes olemas. Jõululaua katmise muret pole, sest poes on rikkalik valik. Süldi ja pasteedi olen siiski ise teinud, sest mulle meeldib lihatoite ise valmistada.”
Rein Orav, pensionieelik:
“Tööd ja palka ei ole, mis jõulutunne siin veel olla saab. Kingitusi ma ei tee ja ega keegi mullegi midagi kingi. Noorena ikka ootasin, kuusk sai veel mõni aasta tagasi tuppa toodud. Enam ma kuuske ei osta, pealegi kipuvad okkad kähku pudenema, nii et veel jaanipäevalgi annab neid korjata. Ega mul jõulu ja uue aasta ööl polegi mujale minna kui linnakuuske vaatama. Kodus panen küünlakese põlema. Kodukirik on mul juba lapsest saadik Laiusel, aga sinna saamine on bussiga raske. Nüüd võetakse viimanegi käigust ära. Muidu sai Pärnu bussiga teeotsa, edasi läksin jala. Jõulude ajal söön tavalist, igapäevast toitu. Järgmisel aastal saan vanaduspensionile, siis on kindel sissetulek ja ehk läheb elu vabamaks.”
ARDI KIVIMETS
