Homme algava uue kooliaasta lävepakul räägitakse ikka rohkem teemadel, kuidas muuta kooliskäimist stressivabamaks ning õpilasi seega reaalsusest säästa. Viimase suure teemana on laineid löönud lõpueksamite kaotamine põhikooli lõpetajatele.
Jättes siinkohal kõrvale tõsiasja, et kui põhikoolid lõpueksamitest loobuvad, tuleb need teha sisseastumiseksamitena järgmisel õppeasutusel, kuhu noored edasi lähevad. Sest seni on saadud ju paljudel puhkudel õpilaste vastuvõtul kasutada just lõpueksamite tulemusi. See on aga iseenesest ju kõrvalteema.
Olulisim, millele rõhutakse, on ikka õpilaste säästmine stressist. Õigemini selle edasilükkamine tulevikku, sest ühel päeval jõuab reaalne elu ikkagi kohale. Koolieksameid on tehtud sadakond aastat ja pole lugenud ühestki juhtumist, kus eksamite tegemisega talutud pinge oleks kellegi noore tuleviku untsu keeranud.
Kool ei ole sotsiaalasutus
Miks me siis tänapäeval püüame järjest enam võimalikke stressiohu (loe: vastutuse kandmist ja enda taseme hindamist) allikaid järjest kaugemale lükata? Öeldakse, et aina nooremad inimesed on suutelised võtma endale suuremaid koormusi ja vastutusi, noorus muutub nutiajastul järjest taibukamaks, kuid koolielu korraldamises liigutakse justkui vastassuunas.
Ei soovitata lastele hindeid panna, sest äkki keegi kurvastab. Loobume eksamitest, sest see tekitab stressi. Keegi vist ei kujuta ette olukorda, et autojuhilubasid hakatakse väljastama samuti ilma eksamiteta. Lubade taotleja on ju tublilt õppinud ja õppesõidus käinud, las saab load niisama kätte. Mis sest, et põrub eksamil 46 korda järjest, nagu kirjutas hiljuti maanteeameti esindaja. Tegelikkuses lükkame stressiohu (tegeliku elu) õppetunde lihtsalt tuleviku suunas edasi. Et siis ühel heal päeval kinniste uste vahelt maailma tuultekeerisesse astudes leiad end justkui uuelt planeedilt. Küsides, kas elu ongi selline.
Mõnede pedagoogide arvates tehakse eksamite kaotamisega kõik selleks, et lapsel oleks koolis lihtsalt tore käia. „Õpilane ei peagi pingutama, nõuame temalt võimalikult vähe. Kool ei saa aga olla sotsiaalasutus, kus pole nõudeid ega kohustusi. Luuakse vaid pettepilti, et elu ongi stressivaba,” rääkis Vikerhommikus Emakeele seltsi juhatuse liige Anu Kell.
Tema sõnul peaks kool olema väike ühiskonnamudel, sest kus mujal pakutakse lapsele sellist võimalust elu ennast kogeda. Ning üheksa aastat põhikoolis õppimise järel ei saa lõpueksam tekitada õpilasele nii suurt stressi, et selle eest tuleks teda kaitsta. Aga seda, mis edasi saab, ei küsita.
Sporditegemine on karm mõõdupuu
Samamoodi soovitakse kehaline kasvatus ümber nimetada liikumisharrastuseks. Kogenud võimlemispedagoogid ütlevad, et kehaline kasvatus ja liikumisharrastus on sootuks erinevad asjad. Kehaline kasvatus tähendab sõna-sõnalt erinevate sportlike tegevuste õpetamist ning kehalist arendamist. Liikumisharrastus on selle kordades pehmem vorm, mis võib piirduda lihtsalt ka linnatänavatel Pokémonide püüdmisega.
Meie kooliõpilaste füüsilised võimed jäävad uuringute kohaselt niigi aasta-aastalt kesisemaks. Ilmekamalt näitab seda armeeteenistusse kutsutute füüsis. Ka erinevate spordialade treenerid tunnistavad iga-aastaselt nõrgenevat kontingenti. Kust siis tulevad uued Kanterid või Nabid?
Nüüd tahetakse liikuda selles suunas veel edasi, et kui ei soovi, et pea jooksma ega palli viskama. Äkki õpilane kogeb, kui aeglane ta on ja saab stressi.
Sport ongi selles mõttes elus kõige karmim mõõdupuu. Siin ei päästa ilus jutt ja soravad sõnad, tulemus paneb sinu eest kõik paika ja näitab koha kätte. Tugevad sportlased sirguvad ikka nendest, kes maast-madalast pidanud end tõestama ja selle nimel tööd tegema.
Jaanalind peidab ka pea liiva alla ja arvab, et nüüd on kõik korras. Keegi teda ei näe, pole hirmu ega stressi. Aga tegelikkuses ei muuda pea liiva alla toppimine midagi. Ükskord tuleb see liiva alt välja võtta, puhtaks saputada ja vaadata elule vastu. Mida varem seda tehakse, seda paremad kogemused eluks saadakse. Ega teisiti pole ka koolis. Nii et head kooliaasta algust meile kõigile!
TIIT LÄÄNE, Vooremaa peatoimetaja
