Homme on Eesti Vabariigi 95. sünnipäev. Number on tõesti rõõmsalt suur, aga mõnes mõttes on see siiski vaid statistiline näitaja, sest vabadust on meie rahvas saanud selle aja sees nautida märksa lühemalt.
Statistikat silmas pidades pole meil aga mitme kandi pealt lood kuigi optimistlikud. Alles oli rahvaloendus, mille tulemused just rõõmustavad pole. Ja järjekindlalt annavad ülelugejad ja arvutajad meile teada, kui palju on riigis töötuid. Kui paljud ajutiselt piiri taha tööle on põgenenud ja kui paljud neist päriseks sinna jäävadki, seda ei tea täpselt keegi, kojujäänutel jääb vaid üle nentida, et jälle on mõne naabri aken õhtuti järjekindlalt pime või lumi aiateelt nädalaid lükkamata.
Võlgades siplejail on mujal teenistuse otsimine paratamatu ja enamik neist ei häbene tunnistada, et koduigatsus sageli puhketundidel meelerahu röövib, aga elu pakub ka teist masti kurbi näiteid. Kunagine tuntud sportlane ja ka üsna osava sulega kirjamees resideerub Krimmis, sest seal pole vastikut(!) lund. Teine omaaegne aktiivne ühiskonnategelane rõõmustab prügimäeleidude üle Hispaanias – ükskõik, kus päevi õhtusse saata, peaasi, et on soe!
Isamaa-armastust ei saa kooliprogrammi ainena sisse viia, on nentinud majandusteadlane Andres Arrak. Tõsi, see peaks lapsele südamesse kasvama kodus.
“Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa,” laulis hiigellava täis noori ülemöödunud suvel oma suurel peol. Ehk on nemad, nende eakaaslased ja pisemadki tulevikus nii targad, et oma ainsat kodumaad tingimusteta armastada suudavad, lund vastikuks ei pea, aastaaegade vaheldumisest rõõmu tunnevad… Ja seda kõike ka kord oma lastele sisendada mõistavad.
Rõõmsat ja lootusrikast vabariigi aastapäeva!
23. veebruar 2013
