Kas hing ihkab maale?

Inimesed jagunevad linna- ja maausku. Linnainimesed peavad maakaid imelikeks, maainimesed arvavad, et linnas elavad, noh, kummalised. Kokku saades võivad nad vaidlema jäädagi. Et kas parem on elada maal või linnas, majas või korteris. Tõde ei selgu, sest ühest tõde polegi.
Kui hing ihkab maale, tasub kindlasti sel mõttel kasvada lasta. Vahel mõeldakse maale minemisest stampides. No näiteks, et maal elades pead olema rohenäpp, peab varahommikust hilisõhtuni mullas sonkima, loomi või linde talitama, kirvega palke tahuma ja seljas metsast hagu vedama. Tegelikult see nii ei ole. Aastaid tagasi maale elama kolides püüdsin ise kartuleid kasvatada. Kui aga metssead järjepidevalt enne mugulad võtmisküpseks saamist nahka panid, loobusin. Las tegelevad sellega need, kes oskavad. Mina saan oma teenistuse eest nende käest oma talvevarud osta. Raha sulle, kurgid mulle! Hing on sees ja meel rahul. Kõik tänapäevane saab võimalikuks ka maal elades. Aga maainimeseks pean ennast ikkagi.
Maal võib elada üsna samamoodi kui linnas, selle vahega, et keskkond kodu ümber on teine. Muidugi on keerulisem neil, kel väikesed lapsed. Enne maale kolimist tuleb uurida, kas pere noorimatel on võimalik käia huviringis, kas arstiabi on olemas? Kas on töökoht või endal ettevõtlikkust see endale see tekitada? Peres peab olema sõiduauto, veel parem kui või kaks. Ühistranspordi peale väga loota ei tasu. Kui kolitakse metsatallu, tuleb kasuks maastur, mis aitab lumest ja porist läbi pääseda.
Kõik see jutt ei ole hirmutamiseks, pigem vastupidi. Kui ikka maal elamise soolikas olemas, siis tasub see otsus teha. Sest maal saab elada mitmel erineval moel. Nagu kinnisvaramaaklerid kinnitavad, on viimased aastad noori peresid maaelu eelistele mõtlema pannud. Maakodud saavad taas asustatud ja külad uute asiste inimestega täidetud. Ja see on tore.