Paljud valitsused on märtsis ja aprillis pidanud piirama inimeste vabadusi ja õigusi ning kriisis hakkama saamine on kujunenud poliitikute jaoks ootamatuks testiks.
Eesti on olnud poolteist kuud eriolukorras. Hiinast teadmata moel alguse saanud ja üle maailma levinud viiruse tõrjumiseks on kehtinud olulised liikumis-, kogunemis- ja ettevõtlusvabaduse piirangud. Nüüd on nakkuse levik pidurdunud ja valitsus asunud piiranguid maha võtma. Kui põhjendatud ja tulemuslikud on need keelud olnud? Kas eriolukorda juhtinud peaminister Jüri Ratas ja valitsus on teinud õiged valikud?
Nendele küsimustele on veel keeruline vastata, kuna puudub piisav info viiruse, nakatunute arvu, nakkuse leviku ja haiguse kohta mitte üksnes Eestis, vaid maailmas üldiselt.
Seis Eesti kasuks
Paljud maailma maad võrdlevad oma valitsuse tegevust Rootsiga. Rootsi on, vähemalt Euroopas, eriline, kuna tervishoiukriisi igapäevane juhtimine on olnud meditsiiniametnike käes ning kehtestatud piirangud tagasihoidlikud. Samas on haigestumiste arv ja surmad miljoni inimese kohta muude Põhjamaade taustal praeguse seisuga suured.
Just seetõttu, et Rootsi liigub sedavõrd ainulaadset rada, mille põhjendatust saaks ammendavalt hinnata alles aasta möödudes, ei taha Eestit Rootsiga võrdlema hakata. Võib öelda üht: Eesti on piirangute vähese ulatuse poolest Rootsiga mõnevõrra rohkem sarnane kui enamik Euroopa maid.
Lihtsam on võrrelda Eestit Soomega, kuna kriisi areng kahes riigis on kulgenud hämmastava sünkroonsusega ja Soome on viimased 30 aastat mitmel puhul etaloniks sobinud.
Selgelt on Eestit ja Soomet hinnates ka ajaline distants veel väike ja lahe kummalgi kaldal on mingites otsustes eksitud. Ometi tundub praegu üllatuslikult, et seis on Eesti kasuks.
Eesti alustas viletsamalt positsioonilt, kuna meil tekkis märtsi alguses kriitiline nakkuskolle Saaremaal. Eriolukorrani jõudmine kulges eri õigusruumis, kus Soomes parlamendi roll oli suurem, kuid mõlemas riigis valitsus kõhkles ja otsis ränga valiku tegemiseks kindlust ja juriidilist selgust.
Esimene praktilist lahendamist nõudev suur väljakutse oli hankida maskid ja isikukaitsevahendid. Varud olid Soomes paremad, kuid lisakoguste saamine läks esialgu samamoodi konarlikult. Ka Eesti ametnikud komistasid riivamisi suurhankest kerget raha otsinud avantüristide otsa, kuid lepinguid nendega ei sõlmitud ja raha üle ei kantud. Soomes läks halvemini.
Eesti kiire tegutsemine
Praeguseks on kaks Soome riigi ebaõnnestunud maskihanke osalist vahi all, sealne hanke eest vastutanud tippametnik vallandatud ning kogu lugu tuletab visuaali poolest meelde pigem 1990. aastate postsovetlikku ruumi kui põhjamaist läbipaistvat ja kindlakäelist bürokraatiat.
Kui Eesti sulges nakkuse kiire leviku ohvriks langenud Saaremaa kiirelt, siis Soomes samasugust nakkuskollet ei olnud. Kuna alguses hakkasid nakkusenäitajad kiiresti kasvama pealinna regioonis, otsustas Sanna Marini valitsus hoopis Helsingi muust Soomest ära lõigata. Selle otsuse realiseerimiseni jõuti aga alles pärast seda, kui sajad tuhanded inimesed olid haiguse jalust üle maa suvilatesse pagenud.
Pärast paari nädalat dokumentide kontrolli Uusimaa piiride teetõketel said Soome poliitikud aru, et piirangul pole praktilist mõtet ning lisaks on see ilmselt põhiseadusega vastuolus.
Veel ebamäärasem on Soome valitsuse teostus, põhjendus ja kommunikatsioon olnud piiriülese reisijaliikluse piiramisel. Hetkest, kui valitsus ütles välja, et Soome suunduvatele laevadele enam reisijaid ei lubata, kuni keelu tegeliku realiseerimiseni kulus nädal segast olukorda. Pärast keelu rakendamist on peale välisriikide kodanike Soome tuleku de facto võimatuks muudetud Soome enda kodanike kodumaale tagasipöördumine, kui mitte arvestada võimalust kasutada harva lennuühendust või väga pikka mööda maad sõitu Põhja-Rootsi kaudu. De jure võib see põhiseadusega kooskõlas olla, aga…
ANVAR SAMOST, kolumnist
