Möödunud nädalal õnnestus käia kahel tänuüritusel. Tänu on üks olulisemaid asju inimeste jaoks ja tänamata jätta ei või. Siiski panid need mõtlema meie praeguse olukorra üle. On meil siis eriolukorrajärgseohuolukorrajärgne või ükskõikkuidasedanimetada olukord?
Haigeid on vähem, haigestumisrisk meil madal. Aga mujal on endiselt kohti, kus levib. Levib ka meil, kuigi terviseameti andmetel jälgitud ja teadaolevates kolletes.
„Kuigi nakatumisjuhud on languses, pole oht kadunud ning eriti ettevaatlik tuleks olla reisides. Tuletame meelde järgida kätehügieeni meetmeid ning haigusnähtude (nohu, köha ja palavik) esinedes kodus püsida,“ tuletab terviseamet koroonablogis ikka jälle meelde.
Haigena ei tohi ringi käia
Alles üleeile tuli teade, et meile viimaks kohale jõudnud Ukraina hooajatööliste lennukis oli kolm, kellel haigus kaasas.
Tulles tagasi haiguse leviku juurde märtsis-aprillis, pean ütlema, et lootsin tõsiselt, et komme tõbisena ringi käia hakkab ehk kaduma.
Olen küll alati püüdnud mõista inimest, kel eluspüsimiseks on vaja haigena tööl käia, sest muidu kaotab töökoha või palgas nii palju, et toimetulek muutub küsitavaks. Oludes, kus see eluküsimus ei ole, ma leplik ei taha olla. Tulebki mõni aeg kitsamalt elada, mis siis ikka.
Kui olin üliõpilane ja väikese lapse ema, põdesime lapsega mõlemad läkaköha. See ei ole kerge haigus ja võib olla väikelapsele ka viimane põdemine elus üldse.
Meil nii halvasti ei läinud, aga pojale jäi sellest põdemisest külge astma. Praeguseks on ta astmaatikuna elanud juba 20 aastat. Kuigi astma saamiseks on tõenäoliselt vaja pärilikke eeldusi, ja ta oleks ju võinud selle ka hiljem ikkagi saada, jäi ta haigeks siis, kui mu kursusekaaslane otsustas, et tal pole ju nii halb olla, arvestusi järgi teha ka ei viitsi ja tuli kooli, koos oma läkaköhaga.
Koroona ajal siiski niisuguseid otsuseid ilmselt palju ei tehtud ja tõenäoliselt just seetõttu on meie numbrid nii ilusad. Senini imestan selle üle, kui distsiplineeritud on tegelikult Eesti inimene.
Kasutusele võeti uued kombed
Viimastel päevadel võib aga näha, kuidas käte desinfitseerimisvahendi pudelitest mööda jalutatakse. Kas me loodame sellele, et eestlane nagunii teistele lähemale kui kaks meetrit vabatahtlikult ei lähe? On see päriselt ka nii?
Kindlasti mäletate eriolukorra alguse kohtumisi – kui veider oli mitte ulatada tervituseks kätt. Õnneks võeti kähku kasutusele uued rituaalid, kes tonksasid üksteist küünarnukiga, kes panid korraks sõrmenukid vastamisi. Viimasegi puhul on tõenäosus, et kohe pärast seda nende nukkidega silmi või nina torgid kõvasti väiksem.
Viimaste päevade suve- ja muud üritused panevad veidi kahtlema. Kui seisad korraks kõrvuti võõraga vabaõhuüritusel järjekorras, ei peaks oht väga suur olema. Aga ruumis anda kätt järjest väga paljudele inimestele ja siis kohe varsti jälle, ei tundu väga vastutustundlik. Seda enam, et samal ajal oli näha ka tagasihoidlikumat ja vähem ohustavat tervitust kasutavaid inimesi.
„Tuletame meelde järgida kätehügieeni meetmeid ning haigusnähtude (nohu, köha ja palavik) esinedes kodus püsida,“ võib jätkuvalt terviseameti kodulehelt lugeda.
„Jätkuvalt tuleb järgida 50 protsendi täituvuse ja hajutamise nõuet. Ja hajutamine pole vaid see, et ürituse pinnal on inimesed hajutatud, vaid ka sissepääsudes ja väljamineku kohtades, samuti tualettide juures peab olema hajutamise nõue tagatud,“ nõuavad ju ka ürituste korraldamiseks ette nähtud juhised.
Üleeile kirjutas oma arvamusloos „Kui epideemia tõkestamisega kaasneb näljasurm“, Heleene Tambet, kes oma töö, arenguprojektide mõju hindamise, raames loeb Etioopia vaeseimate elanike, kellest kahel kolmandikulei ole telefoni ja nad pole käinud koolis, arvamusi: “Üle 90% tõdes, et nad on vältinud käepigistusi ja näo katsumist, hoidnud kaks sammu distantsi ja pesnud regulaarselt seebiga käsi – piirkonnas, kus seep on luksuskaup ja kaaslaste kirikus suudlemine tugev religioosne tava.“
Ehk peame piiri?!
ANDRA KIRNA
