Samas on vanade vastuolude asemel tekkinud Euroopas uued vastandumised, mis lähtuvad samuti riikide ajaloolisest eripärast ja on seotud ühenduse idasuunalise laienemisega. Uutest vastuoludest tulenevad riskid ohustavad senise integratsiooni käigus esile tõusnud ühiseid väärtusi ja tärkavat identiteeti. Uute vastuolude minimeerimisel ei pruugi olla abi nendest meetmetest, mida kasutati vanade vastasseisude puhul.
Uued vastasseisud võib jagada kaheks ? Euroopa Liidu sisearengutest ja liikmesmaade välissuhtlusest johtuvateks. Ühendusesiseste vastasseisude allikaks on erimeelsused süvendatud integratsiooni ja edasise laienemise osas. Välissuhtlusest tingitud vastasseisud tulenevad liikmesmaade vastandlikest huvidest rahvusvahelisel tasandil.
Euroopa sisevastuolud
Integratsiooni süvendamine tähendab nn. tuumik-Euroopa teket, kuhu, nagu näiteks rahaliitu, ei taheta uusi Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesmaid niipea kaasata. Üks põhjus on majanduslik ? uued liikmesmaad on majanduslikule mahajäämusele vaatamata või just seetõttu kiirema majanduskasvuga ning nad püüavad seda eelist reformide abiga säilitada, vastandudes nii vanadele liikmesriikidele, kus reformide teostamine on poliitiliselt keerukam. Vanad liikmesmaad üritavad samas protektsionistlike võtetega kaitsta siseturge uute liikmete mõju eest, piirates näiteks isikute ja teenuste vaba liikumist neist maadest.
Teiseks põhjuseks on laienemisega kaasnenud vanade liikmete, eriti senise integratsiooni vedajateks olnud Prantsusmaa ja Saksamaa poliitilise mõjujõu vähenemine. Seda näitab uute liikmesmaade vastandumine nn. vanale Euroopale toetuses USAle Iraagi ründamisel, samuti teravad avaldused Saksa-Vene gaasileppe aadressil, ka Poola isepäisus suhetes Venemaaga.
Integratsiooni süvendamisega loodav “tuumik-Euroopa” aitaks aga osalemisest huvitatud uusi liikmesriike taaskord tingimuslikkuse kaudu kuulekusele sundida.
Integratsioon vs. laienemine
Tugevama lõimumise pooldajad on vastu Euroopa Liidu laiendamisele. Uute liikmesriikide juurdetulek killustaks ühendust veelgi ning nõrgendaks ka vanade liikmesmaade mõjujõudu. Kuid edasisest laienemisest loobumisega kaasneks integratsiooniks vajaliku motivatsiooni kadu mitmes ühenduse naaberriigis. Ennekõike Türgile, aga ka Georgiale, Moldovale ja Ukrainale jääksid vaid tingimuslikkusest tulenevad kohustused, millele ei järgneks ihaldatud tasu ehk liikmestaatust Euroopa Liidus. Ka jääb saavutamata edasise laiendamise üks sihte ? ühendust ümbritseva julgeolekuruumi laiendamine.
Edasisest laienemisest loobumine võimendab uute liikmesmaade julgeolekuhirme, sest pidurdab lõimumisega kaasneva stabiilsuse ja turvalisuse levikut uute liikmesmaade piiride taha.
Ida-Euroopa ajalooline kogemus uute vastuolude allikana
Välissuhtlusest johtuvad vastasseisud tulenevad Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesmaade ajaloost, täpsemalt nende eripärast julgeolekuriskide hindamisel. Vanu liikmesmaid huvitab ennekõike majandusliku heaolu säilitamiseks vajaliku konkurentsivõime edendamine globaalsel tasandil ja “pehmete” julgeolekuohtude tõrjevõime kasvatamine. Uutele piisab konkurentsieelistest ühenduse sees, kuid lisaks “pehmetele” julgeolekuohtudele on neil säilinud hirmud ka vanade ohtude ees, eriti naftaraha toel ambitsioonikamaks muutunud Venemaa suhtes.
Uute liikmesmaade hirme süvendab vanade liikmesriikide valmisolek kahepoolsete suhete arendamiseks Venemaaga, iseäranis energeetika valdkonnas. Kahepoolsed kokkulepped Venemaaga ei kaalu küll üles senise integratsiooni käigus tekkinud riikidevahelisi sidemeid, kuid õõnestavad ühiseid väärtusi, peamiselt vastastikust usaldust, millele lõimumine tugineb.
Uute vastasseisude mõju lõimumisele
Euroopa integratsioon on liikmesriikide rahvusliku isekuse tõttu mõneks ajaks seiskunud. Uute vastasseisude leevendamiseks ei ole lihtsaid lahendusi, sest pole riike koostööle sundivat tegurit, Teise maailmasõja lõpus oli selleks ühine majanduslik viletsus, või on selle teguri sundiv mõju nõrgenenud, näiteks ühendust ümbritseva julgeolekuala laiendamise vajadus külma sõja järel.
Vähetähtis pole ka asjaolu, et Põhiseadusliku Leppe vastuvõtmise nurjumisega kuhtus üksmeelne arusaam integratsiooni jätkamisest. Värsketeks algatusteks on uute ja vanade liikmete huvid aga liialt erinevad ja eeldavad suuremat solidaarsust, kui liikmesmaade sisepoliitilised arengud hetkel võimaldavad.
ANDRES MÄE,
TÜ Euroopa Kolledzi magistrand
