“Pikad pühad segasid Karoliina talveuneplaane kõvasti: jõulude ja uue aasta vahel käis meil siin väga palju rahvast. Ja pealegi valgus Karoliinale maa alla plokkidest ehitatud koobas sula ajal vett täis,” ütles loomapargi perenaine Asta Sarv.
Säärasest “vesivoodist” ei osanud karu mõistagi lugu pidada. Tegelikult kahtlustab Asta, et lumesulaveest suuremakski probleemiks on see, et too inimeste rajatud koobas on Karoliinale väikeseks jäänud: juba eelmisel talvel valis ta talveuinakuks aidaseinaga piirneva nurgakese oma aias, kuhu talle siis “madratsiks ja tekiks” piisavas koguses heinu veeti. Sinnasamasse sätib ta end magama ilmselt ka tänavu. Paraku pole see uinakuks just kõige rahulikum paik.
“Panime siia küll üles sildid palvega karu und mitte häirida, aga kui karu kõrvad ikka heinakuhjast paistavad, siis hõikab alailma keegi, et “Karu, karu, mis sa seal teed!”,” kurtis Asta Sarv.
Loomapargi teise tõmbenumbri ilvestega on talvel jälle tunduvalt vähem muret kui suvel. Ses mõttes, et kui suvel tuleb loomapargi töötajatel alailma kuulata nende külastajate nurinat, kel lehtes puude-põõsaste varju peitu pugenud ilvesed nägemata jäänud, siis talvel on suured kõrvatuttidega metsakiisud enamasti kui väljanäitusel. Täpsemalt: ripuvad kui märg pesu kõrgematel puuokstel, sest seal on tunduvalt soojem kui maas. Täiskasvanud ilvestel on igaühel oma kindel puugi, mille ladvas nad päeval tukuvad. Vahel ronib neile sinna seltsiks ka nooremaid ilveseid, kusjuures alati ei poe nad üldse oma ema külje alla.
“Eile oli meil siin vahva vaatepilt, kui kaks emailves Ene möödunudaastast poega tukkusid puu otsas oma “vanatüdrukust tädi” Johanna kukil. Kolmas poeg, kes tädi kukile enam ei mahtunud, tolknes siis meeter maad allpool murdunud oksal,” ütles Asta Sarv.
Meie sellist “pesukuivatuspuud” ei näe, see-eest näeme maas, künkakese otsas väikeste ilveste kuhilat, millest silm suudab eristada vähemalt neli paari kõrvu. Elistveres ongi praegu neli täiskasvanud ilvest ja neli poega.
Pruudiprobleemid
Kui ilvesed näitavad end praegu meelsasti, siis nende naaber, põhjapõder Redu hoiab võrkaiast üsna kaugele. Asta ütleb, et häbeneb oma ajutist nudipäisust: ta on oma vägeva sarvekrooni hiljuti maha ajanud ja uus kasvab alles kevadel.
“Kui Redul need sarved siis kevadel kasvama hakkavad, kasvavad nad väga kiiresti. Kui oleks aega pikalt aia ääres seista, siis vist suisa näeks seda kasvamist,” ütles Asta.
Redule oleks tema sõnul elukaaslast vaja: jooksuajal kippus ta kõva möllu tegema. Tallinna loomaaial oleks põhjapõdraneiu välja pakkudagi, aga paraku metsikut tõugu, mistõttu teda spetsialistide arvates kodu-poro Reduga kokku lasta ei tohi.
Orav Kikile see-eest on lootust peatselt elukaaslane saada: üks Tallinna daam helistanud just hiljuti ja pakkunud loomapargile aasta otsa tema maakodus elanud oravapreilit.
“Uurin just praegu tarkadest raamatutest, millal oravatel jooksuaeg on: muul ajal ei tohi kaht teineteisele võõrast oravat kokku lasta, sest nad võivad ühe pesapuu pärast omavahel kisklema minna,” ütles Asta.
Kõhud täis
Suuri toidumuresid loomapargil tema sõnul praegu ei ole. Odava lihakraamiga (ja seda vajavad loomapargi kaheksa ilvest, neli rebast ja karu üsna suurtes kogustes) varustab neid euronõuetele vastava tapamaja omanik, Rääbise ettevõtja Ahto Sirel, peenkala toob rebastele ja karudele Saadjärve kalur Kalle Bruus, kohalikult talunikult Toivo Kahrolt saadakse loomapeete, Tarumaalt Einola köögiviljakasvatustalust väikseid porgandeid ja punapeete ning kapsalehti, Elistvere keskköögist kartuli- ja porgandikoori, Melkide taluperelt otra ja kaera, ASilt Jõgeva Lemeks pajulatvu jne.
“Hädasti oleks meil juurde vaja kergemat, lehelist metsaheina, sest põlluheina metskitsed ei söö. Pajuvihtade hankimiseks tahaksime kevadel hakata suisa lepinguid sõlmima, sest neid kulub meil väga palju,” ütles Asta Sarv.
Üha suuremaks probleemiks on kuus aastat tegutsenud loomapargis kujunemas aedade remont. Eriti suure hirmuga vaatavad pargi töötajad piisoniaia poole: need suured ja tugevad loomad armastavad pidevalt palktaraga jõudu katsuda. Ja mõistagi peaks loomapargi territoorium lõpuks saama ka korraliku välispiirde, mis takistaks piletita külastajate vabalt parki sisse jalutamist, tarandikust lahti pääsenud loomade territooriumilt välja pääsemist ja marutaudis metsloomade parki sattumist.
“Kui senini on loomapargi tegevust rahastatud ainult projektide kaudu, siis nüüd, pärast Vooremaa Maastikukaitseala administratsiooni loomist loodame selle asutuse kaudu rohkem ja pidevamalt riigi raha saada,” ütles Asta Sarv.
Loomapargi neljajalgsed asukad ei tea rahaasjadest muidugi midagi. Nemad tahavad süüa ja hoolt iga päev. Ja saavad ka.
RIINA MÄGI
