Taaskasutusest lugupidavad õed Triin ja Maarja Pärsim õmblevad lipukette umbes kord kuus Sadalas. Teraapiavormiks kujunenud tegevus võimaldab õmblusmasina surina saatel enda igapäevamuredele kiired lahendused leida. Õed selgitavad, kust idee alguse sai.
Kärr ja Surr, kust selline nimi?
Kärr & Surr on kerge pilge ja kalambuur, vihjates peenetele äridele, kus esindatud partnerite nimed või restoranidele ja baaridele, mis tihti otsivad oma nime sisse tegevusega seotud sõnu.
Loomulikult tähistavad kärr ja surr helisid, mida meie hobi tekitab, kuid alati võib ka mõelda, et üks meist on rohkem Kärr ja teine Surr.
Kärr & Surr püüab kasutada ära materjale, mis on üle, mida ei ole teistele enam vaja ja teeb nendest täiesti ebavajalikud, kuid meeleolu lakke tõstvad lipuketid. Ebavajalikud selles mõttes, et elada saab ka lipukettideta maailmas, kuid emotsioon, mille kett tekitab, muudab selle põneva aksessuaari ülioluliseks.
Lipukett on visuaalselt tugev ja positiivsust õhkav kaunistus.
Kes otsustab, milline kett tehtud saab?
Maarja on idee autor ja naljatledes n-ö kunstiline juht. Mõte tekkis siis, kui väikeste laste kõrvalt ei saanud veel pühenduda oma päris ametile, aga loominguline tung aina kasvas.
Tallinna kodu lähedal asub Liivalaia Uuskasutuskeskus ja lapsepõlvekodu Sadala lähedal on suurepärane kohalik teise ringi pood.
Need paigad on alati olnud kutsuvad ja inspireerivad. Taaskasutus on olnud alati au sees ja mida aeg edasi, seda mõistlikum tundub võtta asju, mis juba planeedil olemas on.
Ja kindlasti ei ole me ainult ostjad ja otsijad, oleme ka annetajad, viime endale kasutud asjad alati taaskasutusse edasi.
Triin on rohkem praktik, sirged õmblused jäävad tema teha ja tal on ka rohkem teadmisi majandamise kohta. Oleme vastastikku karmid kriitikud ja üritame teise „jama tööd“ mitte läbi lasta. Keti kombineerib kokku see, kellel idee sähvatab.
Miks just lipuketid ja millest?
Lipukettide tegemine on mäng. Meisterdamine on teraapiavorm, et argiseid muremõtteid eemale tõrjuda.
Muutsime oma ajaveetmise lapsepõlvekodus veidi elavamaks, sest muidu kippusid ühised teemad kalduma ainult murede ja väga suurte murede ja eriti suurte murede lahkamise poole.
Materjale hangime niisiis teiselt ringilt. Kohalikus taaskasutuspoes Ookatkul on lausa kangarullid, kust oleme saanud väga häid juppe, Tallinna Uuskasutuspoodidel hoiab Maarja silma peal ja Tartu Annelinna Uuskasutuskeskus paneb meile kõrvale eraldi juppe, mis tunduvad muuks asjaks liiga väikesed ja võivad muidu lausa prügisse jõuda.
Triiksärgid on suurepärane materjal – tugevad ja lähevad hästi sirgeks. On veel ka eraldi materjalide liik – kapipõhjaleiud. Kui jutt meie hobist levis, siis sõbrad, sõprade emad ja sugulased kraapisid oma kapid lahti ja tõid lagedale vanu kasutamata kangaid, millest plaaniti umbes 40 aastat tagasi midagi teha.
Taaskasutus on popp?
Väljakutseks ongi see, et proovida vanast teha midagi poppi ja värsket, mõnikord õnnestub paremini, mõnikord ongi retrohõng väga hea. Oleme n-ö kapist väljas olnud aasta aega. Huvi tuntakse parasjagu, iga kett teeb meile uut reklaami.
Kui keegi riputab selle üles, siis teine näeb seda ja küsib, et kust sa said. Tempo on paras, sest tahame kõike ise teha ja võtta tegemisteks kvaliteetset aega.
Kord ostis lipuketi meie enda käsitööõpetaja Ludmilla tütar, see oli paras pinge, sest õpetaja käis tütre pool ketti vaatamas, õnneks ütles ta: „Tublid lapsed“, nii et läks korda.
Väga äge on vaadata kuidas Kärr & Surr rokib Hiiumaal Orjaku sadamas, kuhu saatsime kolm ketti, kette on saadetud Soome ja Ameerika Ühendriikidesse.
Jõulude ajal oli korraga vaja saata pakk Salmistusse, Sauele ja Sakusse.
Me unistame sellest, et alati oleks ees mõni tellimus, sest siis on elul positiivset toitu. Tahaks ka oma liputoorikud kuskile riiulitesse saada, sest praegu arvab ema, et tagumine tuba on kogu aeg sassis.
Tegelikult on töö lihtsalt pooleli.
ULVI TAMM
