Üha enam metsloomi nakatub kärntõppe, seda jubedat haigust põevad juba ka hundid ja ilvesed, teab rääkida Keskkonnateabe Keskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil.
On’s kärntõbi tõepoolest juba ka hunte kimbutamas?
Mullu lastud sajast hundist olid vähemalt 17 kärntõves ning ligi neljandikul hundikarjadest oli kärntõbi sees. Tundub, et seda põevad raskemalt just noored hundid, vanemad loomad on sellele haigusele vähem vastuvõtlikud. Kärntõbi on meil kujunemas tõsiseks probleemiks.
Kas kärntõppe nakatunud hundid hukkuvad või põevad ja saavad terveks?
Kui palju nakatunud huntidest hukkub, kahjuks andmeid pole. Suurbritannias on uuritud rebaseid ja Ameerikas koiotte ning nemad küll kärntõvest enamasti ei parane. Võimalik, et hundid on tugevamad. Vanemad loomad suudavad ehk haigusega paremini võidelda ja paraneda, kutsikad tõenäoliselt hukkuvad. Põhiliselt surevadki loomad talvel. Karvadeta ei suudeta enam oma kehatemperatuuri vajalikul tasemel hoida. Mullune talv oli väga karm, küllap hukkus palju kärntõppe nakatunud loomi, sest kevade poole polnud kärnas isendeid enam näha.
Olete tänavu ka näinud kärnas hunte?
Jah, praeguseks kütitud loomade hulgas on taas päris mitmed haiged olnud. Neid loomi on kurb vaadata. Nad piinlevad pikka aega, enne kui lõpuks hukkuvad – nahk sügeleb ning see kratsitakse vermele, karv langeb välja, loomal on külm, lõpuks kaob tal ka söögiisu.
Võib kärntõbi ohustada ka ilveseid?
Mullu lasti ka kaks kärntõbist ilvest, kes tulid majade juurde. Kuid erinevalt hundist, rebasest ja kährikust ei tule ilvestel karv täiesti maha, vaid läheb pulsti ja on nagu vaiguga koos. Neil põletab see haigus organismi aeglasemalt, kuid lõpuks nad tõenäoliselt ikka hukkuvad, aga see protsess võtab rohkem aega.
Kuidas ilves ja hunt kärntõppe nakatuvad?
Tõenäoliselt murravad mõne haige kähriku või rebase. Kui üks hunt on juba nakatunud, siis tema puutub füüsiliselt kokku oma karja teiste liikmetega ja nakatab ka neid. Kuna ilves on üksiku eluviisiga loom, siis peaks tema populatsioonis nakkus aeglasemalt levima kui hundil. Aga kuna metskitse arvukus on langenud, peavad ilvesed enam teisi saakloomi, sealhulgas ka rebaseid ja kährikuid murdma ja võivad neist kergesti nakatuda.
Samuti nakatuvad loomad, kui nad kasutavad samu urge. Ka urus säilivad mingi aja kärntõbe põhjustavad süüdiklestad. Niiviisi võib tõbi levida ka rebaselt kährikule ja vastupidi.
Kui poleks kärntõbe, oleks meil rebaste ja kährikute arvukus jälle ülisuur ja sellel on kurvad tagajärjed teistele liikidele. Jäneseid meil nagunii enam õieti polegi.
Kärntõbi ei ole rebase ja kähriku arvukuse vähendajana kindlasti nii suure mõjuga, kui oli marutõbi. Kärntõve levik on aeglasem ja seetõttu on selle mõju ka lokaalsem.
Jäneste arvukuse langus algas juba palju varem, kui rebaseid ja kährikuid marutaudi vastu vaktsineerima hakati. Aga eks nende kõrge arvukus aitab jänese arvukuse jätkuvale langusele kaasa küll.
Rebaste ja kährikute rohkus vähendab ka partide ja teiste maas pesitsevate lindude, näiteks metsiste ja tetrede arvukust. Selle mõju võib aga selgelt ilmneda võib olla alles kümne aasta pärast.
Vana aasta õhtul õnnestus Keskkonnateabe Keskuse ulukiseireosakonna töötajatel varustada telemeetrilise jälgimisseadmega esimene metssiga. Kus see loom on liikunud ja mida te tema kohta teada olete saanud?
Keskkonnateabe Keskuse korraldatavad metsseauuringud on esimesed Baltimaades. Lähimatel aladel on sarnaseid uuringuid varem tehtud Rootsis ja Poolas.
Alustatud uuringute eesmärgiks on selgitada lisasöötmise mõju metssea elupaigavalikule ja liikumise intensiivsusele, samuti lisasöötmise mõju kährikule ning metssea ja kähriku mõju maas pesitsevatele lindudele, sh kaitsealustele liikidele, näiteks metsisele.
Oleme praeguseks kaelustanud juba kolm metssiga. Kokku on tänavu plaanis varustada telemeetriaseadmetega kuni viis täiskasvanud emist. Karja juhtideks olevate emiste jälgimine võimaldab koguda teavet kogu karja tegevuse kohta.
On seal lähedal ka söödaplats?
Jah, on küll. Söödaplatsil on neid kõige lihtsam uinutipüssiga uinutada, et saatja kaela panna. Nad harjusid ruttu vilja toova auto müraga ära ja tulid sööma lausa keset päeva.
Te olete öelnud, et liigne lisasöötmine ei ole metsloomadele hea.
Olen öelnud, et inimesed peavad arvestama – söötmisel võivad olla ka negatiivsed küljed. Näiteks metskitsel on õrn seedimine ja kui ta sööb pikema perioodi vältel liiga palju inimese pandud toitu, võib see tema seedimise kapitaalselt ära rikkuda ja loom hukkub.
Lisasöötmine koondab kitsed kokku ja nii on ka kiskjatel neid lihtsam tabada. Kiskjad võivad siis tõesti murda rohkem, kui neil toiduks vaja oleks.
Kus on palju kitsi koos, seal levivad paremini ka parasiidid ja nakkushaigused.
Positiivne on muidugi see, et loomad saavad söötmiskohtadel energiarikast toitu kergemini kätte kui mujalt. Nii et lisasöötmine võib kitse teatud tingimustes päästa, aga võib ka hukutada.
Metssigade lisasöötmisel on aga hoopis teised probleemid.
Metssigadele pole tänavune talv ometi nii ränk kui kitsedele?
Metssiga saab maast juurikaid ja muud toitu kätte, sest maapind on tuhnimiseks pehme. Probleem on selles, et väga intensiivse lisasöötmise tulemusel saab sigu väga palju, pesakonnad on suuremad ja hakkavad ka varem järglasi andma. Palju sigu tähendab aga suuri põllukahjustusi suvel.
Sigadele rajatud söödakohti kasutavad aktiivselt ka kährikud. Mida rohkem nad saavad lisasööta, seda paremini nad elavad üle talve, saavad rohkem järglasi ja suremus on väike. Kährik on meil aga võõrliik, kelle negatiivsest mõjust meie loodusele on palju räägitud.
Sinijärve lähedal Endla kaitsealal oli hundikari mõni aeg tagasi maha murdnud viieharuliste sarvedega põdrapulli. On see erand?
Põder on üks hundi tavalistest toiduobjektidest. Kui tegemist oli tõesti elujõulise tugeva põdrapulliga, võib seda nimetada ka erandlikuks, kuna tavaliselt murravad hundid ikka noori või nõrku põtru. Täiskasvanud põder on hundile tegelikult tugev vastane, ta võib murdjale tõsiselt viga teha. Praegu aga võib olla hundile lihtsustatud ka suurema saaklooma kättesaamine, sest põder jääb hätta, kui ta aetakse näiteks kraavi või jõe peale, kuhu on kokku tuisanud oma poolteise meetri kõrgune hang. Sinna võib põder lihtsalt kinni jääda ja kui hundikarja lumi kannab, on neil väga suur eelis.
Hundikari sööb põtra tükk aega; isegi kui nad korjuse mõneks ajaks maha jätavad, tulevad nad tagasi. Hundid hakkavad nüüd aktiivsemalt liikuma, neil tuleb jooksuaeg.
Kuidas tänavune talv huntide arvukusele mõjub?
Huntide arvukus oli Eestis viimati suurim aastal 2008. Viimasel kahel aastal on neid olnud mõnevõrra vähem. Tegelikult võiks neid praegugi umbes viiendiku võrra vähem olla, siis poleks nii palju kahjustusi, peamiselt lammaste murdmist. Mullu võinuks hunte rohkem küttida, aga jahimeestel oli seda paksu lume tõttu keeruline teha. Võimalik, et ka tänavu ei lasta lubatud normi täis. Lumeolud on rängad, jahimeestel on raske liikuda.
Eestis võiks olla umbes 20 hundikarja kandis, siis asustaksid hundid enamiku looduslikke elupaiku suuremates metsamassiivides. Kui huntide arvukus suureneb, siis surutakse uued karjad kultuurmaastikule, kus kasvatatakse lambaid. Ja tekivadki probleemid.
Hinnanguliselt on Eestis praegu 26-27 hundikarja, suurema osa kahjustustest põhjustavad viis karja ehk umbes viiendik huntidest.
Suuremates metsamassiivides on kohalikud jahimehed harjunud hunte küttima, neil on vastavad kogemused. Huntide arvukuse suurenedes pressitakse loomad aladele, kus jahimeestel kogemused puuduvad ja nad pole nii edukad. See tähendab, et vähendame küll hundi arvukust, kuid nendelt aladelt, kus nad võiksid olla, ja loomad jäävad alles sinna, kus neid ei tohiks olla. See ei lahenda kahjustuste probleemi.
i
HELVE LAASIK
