Jõgevamaa Metsaseltsi projektina ja kohaliku omaalgatuse Jõgevamaa maakondliku programmi toetusel nägi trükivalgust vihik “Karl Maldar ja Raigastvere kiviktaimla”. Küllap küsib tänane lugeja, kes oli see mees ja millisest kiviktaimlast jutt. Ometi on tegemist tähelepanuväärse mehega meie paikkonna aja- ja kultuuriloos ning Eestimaa ühe esimese liigirikka mägitaimede kollektsiooni rajajaga.
Kui Karl Maldar 1931. aastal Raigastveres koolijuhatajana tööd alustas, võttis teda vastu hooletusse jäetud kooliümbrus. Kooli õuel seisid veel eelmise koolimaja varemed. Uus koolijuhataja alustas rusude likvideerimisega ja kooli krundi korrastamisega.
1935. aastal sai Karl Maldar Varbevere algkooli juhatajalt Rudolf Pedakmäelt kingituseks mõned tutikesed igihalit, kadakkaera, liivateed ja paar mägisibulat. Mägisibula omapärane ilu paelus teda sedavõrd, et ta hakkas otsima teisi taolisi taimi, hankis kirjandust mägitaimede kohta ning külastas tollaseid mägitaimede kollektsioone.
1950. aastatel oli Raigastvere kiviktaimlas umbkaudu 250 liiki ja sorti. Nii panid mõned mägisibulad aluse meie vabariigi suurimale mägitaimede kollektsioonile. Kiviktaimlas ei olnud ühtegi lille, mille täpset liigi- või sordinimetust Maldar ei teadnud.
Raigastvere aeda külastas üle saja ekskursiooni
Juhan Kerdi kirjutas 1958. aastal ajakirjas “Sotsialistlik Põllumajandus” Raigastvere kooli kohta: “Siin käis alg- ja keskkoolide ning põllumajanduslike tehnikumide õpilasi, õpetajaid, kolhoosnikke, individuaal-aiapidajaid peaaegu kõigist meie vabariigi linnadest, aiaarhitekte ja teaduslikke töötajaid.
Mis on siin põhjuseks, et see keskustest kaugel asuv väike 4-klassiline kool on saanud vabariigi aiandushuviliste Mekaks? Selle külgetõmbejõuks ei ole antud juhul mitte ainult Raigastvere võrratult ilus ja vaheldusrikas vooremaastik oma paljude järvedega ega ka “Ühistöö” kolhoosi saavutused põllumajanduslikus tootmistegevuses. Koolimaja juures nõlvakul asuv paarisaja ruutmeetri suurune kiviktaimla on see, mis on toonud Raigastverele sellise laialdase kuulsuse üle kogu vabariigi.
Kiviktaimla ei teki muidugi iseenesest. Selle rajamiseks on vaja sügavat huvi ja armastust iluaianduse vastu, palju väsimatut tööd ja arenenud kunstimeelt. Kõike seda on nähtavasti külluses endisel Raigastvere algkooli õpetajal, praegu pensionil oleval Karl Maldaril. Tema ongi selle elava kunstiteose, meie vabariigi ühe ilusama kiviktaimla looja ja hooldaja. Pingelise koolitöö kõrval oli K. Maldar leidnud aega ja võimalusi oma armastatud huviala jaoks ning on sellega võitnud üldise tunnustuse.”
1958. aasta vabariiklikul põllumajandusnäitusel sai Maldar esimese auhinna väljapaistvate tulemuste eest iluaianduse edasiarendamisel ja koduümbruse kaunistamisel.
Mälestus kogu eluks
Kolisime vanematega Vooremaale 1950. aasta novembris. Kodu, mida olen mäletama hakanud, oli äsjaehitatud barakitüüpi majas. Metsaga piiratud omaette külaosas oli tollel ajal neli põlistalu. Vastu nn Nava nõmme asus Tutkade elamine. Tegelikult elasid seal Tõekaljud ja Tutka oli talu nimi. Tutka Liide (ehk Aliide Tõekalju) oli esialgu metskonna taimla hooldaja, kuid pärast sai temast metsakooli taimla hooldaja. Sealt saigi meie tutvus alguse.
Peagi selgus, et selles peres on kasvamas minust pisut vanem tütar Aino. Nii saingi lapsepõlve sõbranna ja tema ema näol suure sõbra, kes teadis palju rääkida siinsest ümbrusest ja inimestest, tundis hästi aialilli ning oskas neist huvitavalt rääkida.
Kui ühel korral olin imestanud, et küll on tema aias palju ilusaid lilli, ütles Liide: “Minul pole siin midagi erilist, kuid kui natuke kasvad ja jalgrattaga sõita jõuad, lähme vaatame koos Raigastvere koolijuhataja kiviktaimlat. See on midagi imelist.” Liide käis igal hiliskevadel pärast pingeliste aiatööde lõppu vaatamas, mis seal uut-huvitavat.
Nii me siis ühel varakevadel kolmekesi Raigastverre sõitsimegi. Küllap see oligi midagi erilist, sest meelde on see käik jäänud. Ma ei olnud enamikke lilli, mis seal õitsesid, varem näinudki. Meelde on jäänud kaks taime — suurte kollaste õitega kevad-adoonis ja alpikanni meenutav koerahammas. Taimede nimed olid etikettidelt lugeda.
Teist korda käimist mäletan samuti. See oli ilmselt EPA- kooli aegu, kui olin juba selgeks saanud, et valin haljastaja elukutse. Tahtsin näha, mis sellest imekaunist aiast on saanud.
Seekordne pilt mälus on oluliselt tagasihoidlikum. Lilli õitses ja oli mitmeidki, mida ma ei tundnud, kuid nad kõik õitsesid läbi rohu. Paik tundus mahajäetuna.
Mitte just palju aega pärast seda käiku tuli minu isa nimele kiri, millel puudus saatja nimi. Kirjas valutati südant kiviktaimla seisundi pärast. Mäletan, et kiri lõppes sõnadega: “Kas tõesti ei saa enam midagi teha?”
Ega saanudki. Kool oli kinni pandud. Koolijuhataja Karl Maldar oli meie hulgast lahkunud. Neile, kes sinna olid elama jäänud, ei olnud kiviktaimla väärtus.
Käivitades eelmise sajandi 90-ndate aastate lõpus nn Vooremaa projekti, oli korraks mõte taastada mingi osa kiviktaimlast. Mõte jäi aga maaomandiga seotud probleemide taha.
Hea meel on, et Jõgevamaa metsaseltsi eestvedamisel said erinevate inimeste mälestused nii olulisest objektist ja selle rajajast jäädvustatud infovihikus “Karl Maldar ja Raigastvere kiviktaimla”. Nii ei kustu Karl Maldar ja tema rajatud kiviktaimla meie paikkonna kultuuriloost.
5. oktoobril möödub 45 aastat Karl Maldari surmast
“Lilled Raigastvere kiviktaimlas olid talve ootel. Kõledas sügistuules kirendasid vaid sügiskrookused ja kukeharjad. Matusepäeval Karl Maldarit tema kodust Raigastvere koolimajast ära saates tõsteti kirst kiviktaimlasse ja fotografeeriti viimast korda.
Algas aatemehe viimane maine teekond Elva surnuaiale. Sellepärast Elvasse, et kord oma Elvas elava tütre Helgi ja selle väikese pojaga Elva surnuaias jalutades öelnud Maldar: “Küll siin oleks hea ja ilus puhata.” Nüüd täideti tema soov ja 1963. aasta 10. oktoobril sängitati ta Elva surnuaeda soovitud puhkepaigale.
Oli kaunis sügispäev, puud surnuaial olid kuldkollases ja punase-pruunikirjus rüüs ning sügispäike naeratas soojalt. Suurt loodusesõpra võttis looja väga hästi vastu, ütles tema tütar Helgi isa matusepäeva meenutades.”
Nii kirjutab Linda Luht kõnealuses infovihikus.
Karl Maldar kirjutas 1958. aastal
Kiviktaimla on elav, iga aastaajaga muutuv kunstiteos
Kahjuks ei ole mul mingit eriharidust ega ka põhjalikke teadmisi kiviktaimla alal. Kui hakkasin tegelema mägitaimedega, siis pidin ka nende botaanikaga alustama võhikuna aabitsast peale. Oma teadmised mägitaimestiku alal olen hankinud mõnedest raamatutest, vestlustes teistega. Teadmisi ja kogemusi muidugi on kõige rohkem andnud tegelik töö oma kiviktaimlas.
Et kiviktaimlad on praegu moehaiguseks, siis ehitavad paljud seda endale lausa ristiks kaela. Vaatad ja küsid: miks peab see siis alati olema just kiviktaimla, miks ei või selle asemel olla midagi muud samuti veetlevat? Ja pealegi: kui kõikjal teeme ainult kiviktaimlaid, siis lõpuks oleks see võrdne sellega, kui maalikunstnikud toodaksid ainult maastikke.
Kiviktaimlat ei sobi täita igasuguste vigurlike kividega suuremast pisemateni. Ja kui sinna siiski peab mõne omapärase kivi panema, siis leidugu talle kuskil kõrvalisem ja tagasihoidlikum koht. Veel mõttetum on anda kiviktaimlale vigurlik kuju – laudlinasse või käterätti õmmeldud mustri kuju (pealegi veel möödunud sajandi maitses ja stiilis). Ja muidugi ei sobi ka toalill tõsta suveks kiviktaimlasse, ta on nendetagi ilus.
Kiviktaimla on elav, iga aastaga, õigemini iga aastaajaga muutuv kunstiteos. Seejuures mõned taimed kasvavad jõudsamalt, varjates nõrgakasvulisi, rikkudes sellega esialgselt kavandatud tasakaalu. Ka umbrohud püüavad siin enestele eluruumi vallutada. Kõiki neid muutusi peab hoolas aednik pidevalt jälgima ja vajaduse korral otsustavalt vahele astuma. Kiviktaimla ei saa kunagi täiesti valmis. Ikka leidub neid kohti, mida võiks teisiti taimestada, kust võiks välja võtta või vahetada mõned liigid. Niisuguste viimistlustööde tõttu on kiviktaimla igal aastal uus ega muutu kunagi igavaks.
Teame Maldarist vähe
*Karl Maldar sündis 1897. aasta 5. mail.
*Pärast Vabadussõjas haavatasaamist 1919. aastal ja haavadest paranemist tuli Karl Feldmann (eestistatud 1936. aasta 23. märtsil Maldariks – E.I.) Saadjärve kooli õpetajaks.
*1930. aasta 2. oktoobril kolis Maldar koos perekonnaga Raigastverre, kus temast sai esialgu õpetaja.
*1931. aasta kevadel asus ta ametisse koolijuhatajana.
*Karl Maldar suri 1963. aasta 5. oktoobril ja on maetud Elva surnuaeda.
ENE ILVES
