Kuid tegija võib olla ka miski muu peale jalgpalli. Näiteks Greenpeace?i aktivistide ennastohverdavad sööstud Põhjamere jäistes ookeanilainetes, antiglobalistide orkaane meenutavad demar?id kodanlikust rahust halvatud linnatänavatel.
Osake suurest mängust
Kusjuures kõige seesuguse sideaineks on kirg, andumus, kuuletumine.
Nii neil kui teistelgi taolistel juhtudel tajume kriipimist meie oma individuaalsuse ja privaatsusega harjunud tavaloomusel.
Tunneme, et ka meie võiksime olla osake mingisugusest suurest mängust, suurest kooslusest. Tajume, et ka meie peaksime valima poole, et ka meil on täita mingisugune roll. Ja siis ? siis oleks ka meil koht. Et me oleksime keegi. Et meist ? jah, just meist ? sõltuks midagi. Ja et see midagi toodaks: intresse, kasu, rahuldust.
Nii laseme ennast kiskuda keevalistesse sündmustesse, muutudes tugitoolisportlasteks, keskkonnapatriootideks, valitsusevastasteks.
Magaja õnne otsa ei komista
Kes meist ei ole kuuletunud ?kõrgemale sunnile«, liitudes karjaga, mille aedikut piiravad paralleelid, meridiaanid või ookeanid või kus tarandik suisa puudub. Meie enesetunne paraneb, veri läheb keema ja eneselegi märkamata rebime end lahti tühisuse ja igavusega kohanenud argirutiinist. Me ei ole enam üksi, meie ise või meie nimel tehakse panuseid, meid valdab pidurdamatu ind, hoog, õhin, ägedus. Ehk oleme neil hetkedel isegi õnnelikud.
Ja seetõttu küsin: Kas ka üksiolijat võib vallata õnne kõikehaarav lummus? Kas ka magajale võib komistada õnn? Kas ilma ennastunustava hasardi ja süttimiseta kuuluda, anduda, samastuda ja kuuletuda võib üldse ennast leida, võib saavutada rahu ? hingerahu?
Vastus on: tõenäoliselt mitte. Seetõttu süttigem, põlegem, liitugem ja andugem.
Ka vaikus on kõige kõnekam pärast kurdistava helidekaskaadi alt pääsemist.
IGNAR FJUK, arhitekt, Reformierakond
