Külaliikumise aktiivse tegelasena on Karina Kaarepere läbi teinud mitmeid üle-eestilisi koolitusi ning ärgitanud teisigi uusi kogemusi ja teadmisi omandama. Praegu juhib ta ka maakonnas Kodukandi ühenduse käivitatud külaturismi alast projekti “Külale külla”.
Mida see projekt endast kujutab?
Mõeldud on see neile, kes on huvitatud oma piirkonna huviväärsustest ja nende tutvustamisest teistele. Rahastaja on Balti-Ameerika Partnerlusprogramm. Esimene koolitus Maarjas sattus selle talve kõige külmemale ajale ja tuli edasi lükata. Lõpuks saime siiski tehtud. Tundus, et rahvale asi meeldis. Järgmine tuleb 6. märtsil minu pool kodus. Siia on rahval erinevatest kantidest hea kokku tulla, ikkagi maakonna keskel ja Jõgevale suhteliselt lähedal. Kokku on koolitusi neli ja lisaks kaks ümarlauda.
Mida Sa praegu Kodukandi maakonnaühenduse tegevuses kõige olulisemaks pead?
Võtmesõnad on sellel aastal koostöö valdadega. Püüame kogukonnateenuste koolitust ja külaturismi edasi arendada. Kuulun ka MTÜ Jõgevamaa Turism juhatusse. Kodukandi juhatuse esimehena tahaksin käia võimalikult kõik külad läbi, tutvuda sellega, mis kusagil tehtud ja uurida, kuidas vallaga suhted kulgevad. Et VII Maapäev on järgmisel aastal Jõgevamaa korraldada, tuleb hiljemalt eeloleval sügisel alustada selle ettevalmistamisega.
Maapäeva on ju nimetatud ka maarahva parlamendiks, mida üle aasta korraldatakse. Ilmselt on selle asja ettevõtmine maakonna Kodukandi ühendusele paras julgustükk?
Eks see on sisuliselt maarahva parlament tõesti. Külaliikumise suunad ja ülesanded järgnevaks kaheks aastaks pannaksegi ju Maapäeval paika. Mõttetalgutel saavad kokku Kodukandi ühenduste liikmed, maakondade külade esindajad, koostööpartnerid ja võimuorganid. Ettepanekud maaelu arendamiseks lähevad siit Riigikogusse, ministeeriumidesse, omavalitsustesse jne. Maapäevi on peetud alates 1996. aastast. Varasemad on olnud Ida-Virumaal, Valgamaal, Hiiumaal, Raplamaal, Lääne-Virumaal ja möödunud suvel Pärnumaal. Julgust seekord meie maakonnas asi ette võtta annab eriti see, et tunneme maavanema Aivar Koka tugevat toetust külaliikumisele. Loodame, et veame välja.
Kauaaegse külaliikumise aktivistina pole Sulle ilmselt inimeste kaasahaaramine ja organiseerimistöö võõras. Millele või kellele ühenduse juhatuse esimehena kõige enam toetud?
Pean oma eeskujuks niisuguseid tegijaid kohapeal nagu Tiia Pärtelpoeg Maarjas, Kalli Kadastik Kamaris, Eevi Treial Sääritsal ja teisi, kes külaliikumise asju hingega võtavad. Ilma selliste inimesteta elu edasi ei liigu. On väga tähtis, et leidub inimesi, kellele toetuda.
Härjanurme Maarahva Selts, mille eestvedaja oled olnud, oli teatavasti Eestis üks esimesi selletaolisi seltse, mis omal ajal taluliitude tekkimisega loodi. Mis teid koos hoiab?
Peab tunnistama, et taluliidu loomine andis tõuke meie seltsi loomiseks küll. Ega me tol ajal ikka üksteist eriti ei tundnudki. Igaüks nokitses rohkem omaette. Sügisel saab seltsi tegevuse algusest viisteist aastat. Tegelikult tegutseme enamikust teistest seltsidest hoopis erinevatel alustel. Et nimeks on maarahva selts, seepärast tegime ka oma põhikirja ümber. Alustasime ju ikkagi taluseltsina, seepärast pole tegu ühe külaga, vaid liikmeid on päris suure piirkonna pealt ja koguni kahest vallast. Külakeskusse kui niisugusesse me midagi rajada ei saa. Sisuliselt on meil ikkagi sõpruskonna ja perede selts. Põhituumik on koos juba algusest peale, teame üksteise elu, muresid ja rõõme. Omavaheline side on tugev ja oleme üksteise jaoks pidevalt olemas. Kui kellelgi abi vaja, võib julgelt teise poole pöörduda. Peame koos tähtpäevi ja juubeleid.
Olete oma seltsiga isegi näidendeid lavastanud?
Jaa, päris mitmel korral juba. Niipea, kui Marianne Orgulasel jälle aega on, teeme veelgi. Tema meid on ikka juhendanud. Kindlat omavahelise kokkusaamise kohta meil polegi ja ega me sellest eriti puudust ka pole tundnud. Käime külakorda, kord ühes, siis jälle teises talus, vahel lubab oma ruume ka Saduküla kool. Et me kõik taluliini ajame, siis suvine tegevus praktiliselt seisab. Suuri tööplaane pole teinudki, mingid märgid paneme küll maha. Olen püüdnud ikka rahvast kodunt välja utsitada, et midagi uut näha ja kuulda.
Kas on plaanis ka seltsi viieteistkümnendat sünnipäeva tähistada?
Sügisel, kui suuremad tööd tehtud, tasub ilmselt pühendada küll nädalakene selle tähistamiseks. Asi on seda väärt. Kusagil novembri alguses, umbes sellel ajal, kui seltsiga omal ajal alustatud sai.
Saarevälja talu on Sinu põliskodu ja praegu kindlasti üks ümbruskonna elujõulisemaid talusid, kus ka loomapidamisele truuks jäädud. Kas ikka talupidamine praegu ennast ära tasub?
Me pole omakandis kaugeltki ainsad loomapidajad. Võib-olla ehk pisut rohkem lehmi ikka on kui enamikul teistel. Loomakohti on olnud enamasti nii kolmekümne ligi. Talu on pigem ikka elulaad. Abikaasa Hain sõidab iga päev postiringi rohkem kui sada kilomeetrit, ilma selle teenistuseta läheks raskeks.
Oled selle kodu kolmanda põlve esindaja, kas pole kunagi olnud tahtmist hoopis linnainimeseks hakata?
Maja on ehitatud kusagil üle-eelmise sajandi lõpus. Vanaisa ostis selle 1926. aastal. Siin oli kunagi olnud Härjanurme mõisa karjamõis. Vanaisa oli siin kogu aeg. Mina elasin vahepeal küll mõne aja Tartus, aga linnainimest minust õnneks ei saanud. Praegu olen ma õnnelik, et nii läks. Tänan saatust ja vanaisa, et siin olen. See on mu kõige õigem koht. Isegi pärast remonti olen püüdnud majja koos uuega jätta võimalikult alles ka vana ja põlist. See annab elujõudu ja tuge.
Millised on Saarevälja talu perenaise meelistegevused ja suurimad rõõmud?
Rõõmu ammutan muidugi oma perest. Kahest vanemast pojast, kellel mõlemal juba oma pere. Üks neist on teinud minust ka kaheksakuuse Viviani vanaema. Märt ja Laura käivad veel Saduküla koolis.
Kui vähegi aega, armastan väga lugeda. Häid mõtteid ja energiat olen saanud eriti kõigest sellest, mis Fred Jüssi kirjutanud. Käsitööd tegin hästi palju siis, kui esimesed lapsed veel väikesed olid, nüüd enam nii palju ei tee, lapitekk on praegu küll pooleli. Hakkasin inglise keele kursustel käima. Kindluse mõttes ? sellest, mis oskasin, tundus väheseks jäävat. Kodukandi ühendusel, eriti külaturismiga seoses on ju sidemeid ka mitmete välisriikidega.
VAIKE KÄOSAAR
