Töölepinguseadusega on proovinud jõudu katsuda nii mõnigi sotsiaalminister ja varasemad valitsused, kusjuures eelnõu algvariandid on üksteisega üsna sarnased olnud. Ja vähemalt kahe puhul on Tartu Ülikooli õigusteadlased andnud hinnangu, et eelnõu tuleb ümber teha.
Praegune töölepinguseadus jõustus juulis 1992, sellest ajast on ühiskond ja töösuhted sedavõrd muutunud, et seadusehoobasid tuleb ilmselgelt ajakohastada. Septembris 2001 jõudsid Ametiühingute Keskliit ja Tööandjate Keskliit ühistele seisukohtadele uue töölepinguseaduse põhimõtete osas. Kui sotsiaalministeerium sellekohase eelnõuga välja tuli, lõid valitsusliidus lõkkele erimeelsused. Läks lahti karikakramäng ? kooskõlastab, ei kooskõlasta, kooskõlastab, ei kooskõlasta…
Partnereid ei võetud kuulda
Sotsiaalministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et 2007. aasta lõpus peeti sotsiaalpartneritega viis konsultatsiooni. Näiteks käsitleti töölepinguseadusest tulenevat halduskoormust ? kohustust pidada tööraamatuid, isikukaarte, koostada töösisekorraeeskirju ning kooskõlastada neid tööinspektsiooniga. Leiti, et töö- ja puhkeaega reguleeriv seadusandlus tuleb viia vastavusse ELi nõuetega. Räägiti ületunnitöö hüvitamisest, õhtusel ajal töötamisest, lühendatud tööajast ning puhkuse arvestamisest. Oldi ühel meelel, et selguse mõttes peaks puhkust arvestama tööpäevades, õppepuhkuse reegleid tuleb lihtsustada ja kasutajasõbralikumaks muuta.
Töölepingu sõlmimise ja lõpetamise arutelus kujunes peateemaks töölepingu ülesütlemine. Räägiti ka etteteatamisest töötaja koondamisel ja koondamishüvitisest. Kollektiivse koondamise puhul on oluline tööturuameti, tööinspektsiooni ja töötukassa koostöö.
Kõikide kohtumiste kohta paluti partneritelt kirjalikku tagasisidet, esitatud seisukohti tõenäoliselt tutvustati kohtumisel 20. detsembril 2007. Arutati ja analüüsiti, aga välja kukkus nii, nagu väljendas peaminister Riigikogu infotunnis jaanuari lõpus töölepinguseaduse eelnõu puudutavatele küsimustele vastates. Reformierakonna tahe ruulib. Selle peale tahaks kosta, et inimestega ei mängita.
Töötegija liiga järeleandlik
Töölepinguvaidlustes ei tohiks kaaluda, kui palju erakonnad sellest protsessist populaarsust koguvad või kaotavad, tähtis on leida üksmeel. Demokraatlikus riigis ei tohi võimulolijad end rahvale vastandada, töösuhetes on töövõtja vaieldamatult nõrgem pool ning vajab seaduse tuge. Uus seaduseelnõu on veel üks samm üliliberaalse ühiskonna tugevdamisel ? töötegija turvatundele ei ole mõeldud. Endiselt jääb õhku küsimus, miks saavad paljud naised meestega võrdse töö korral meestest veerandi jagu vähem palka. Kas mitte seepärast, et naised on nõus pigem leppima väiksema palgaga kui olema töötuna kodus, sest pere vajab toitmist-katmist?
Muutuvates oludes kasvab ametiühingute roll, neist peab saama arvestatav jõud, kes suudab töötajate huvide eest seista ning tööandja volitatud esindajale võrdväärne partner olla. Ütlematagi on selge, et Eesti töörahvas on seni olnud liiga järeleandlik. 2/3 töötajaid on valmis leppima ajutise või osalise tööajajaga tööga, sh neli inimest viiest on nõus tegema madalamat haridustaset nõudvat tööd. Selliste raskete otsustega soovitakse vältida suuremaid riske, sest töötajale on oluline mingi sissetulek ja kindlustunne. Pealegi on töötu lootusetust seisundist tõesti juba raske tööturule tagasi tulla.
Tundub, et Reformierakonna võimupartnerid olid sotsiaalministeeriumis peetud arutelude ajal kuskil peidus või tegid halva mängu juures hea näo. Praegune olukord, kus riigi, tööandjate ja töövõtjate eriarvamused on kavandatava töölepinguseaduse eelnõu ummikusse viinud, pole muud väljapääsu kui otsida lahendust Ühiskondlikust Leppest. Kõik osapooled peaksid kuulda võtma kodanikuühenduste häält, et rahva ootused ettepanekuteks ja kokkulepeteks vormuksid ning uues töölepinguseaduses kajastust leiaksid.
Mai Treial,
Riigikogu liige
