Kapellaril kogeti improviseerimislusti ja mängurõõmu

Läinud laupäeval said meie maakonnas tegutsevad kapellid kokku järjekordsel Torma Kapellaril.

iii

Seda laadi rahvamuusikapäeva organiseerisid Torma pillimehed eesotsas oma juhendaja Maire Tammega juba neljandat korda ja nagu varasematel aastatel, veedeti tänavugi Torma rahvamajas terve päev, et koos pilli mängida ja end ka pisut muusika alal harida.

Kahe kandi ühine kuulsus

Kursuse “Praktiline mängurõõm rahvamuusikaansamblis” viis läbi Krista Sildoja, kes juhtis end tutvustades tähelepanu toredale kokkusattumusele. Nimelt on tema kodupaigast Vändra vallas vaid mõni kilomeeter Kurgjale, kus  end kord põllumehena teostas Carl Robert Jakobson, kes enne seda Tormas teatavasti koolmeistrina tuntuks sai.

Õppinud Viljandi Kultuuriakadeemias rahvamuusikaõpetajaks  ning Eesti  Muusika- ja Teatriakadeemias muusikateadust, õpetab ta praegu  viimatinimetatud kõrgkooli tudengitele rahvamuusikat — vahelduseks muusikaõpetaja tööle Islandil, kus tema pere  alates 2006. aastast talviti elanud on ning kus nad koos abikaasa Raivoga väikese  küla väikeses muusikakoolis töötavad.

Abikaasade ühine sümpaatia on aga vanad eesti rahvamuusikud, kelle elulugusid nad on uurinud ning pilliloo- ja laululindistuste taassalvestamisele kaasa aidanud.  

Suure soovi toeks oli andekus

Meie pillimehed, nii nagu rahvamuusikud kogu maailmas, on aastasadu noodikirjata läbi ajanud — seda üldiselt ei tuntudki. Lood õpiti selgeks kuulmise järgi ja ka omad palad sündisid vaid peas ja muusikariistal, mis samuti sageli ise valmis meisterdati. Kui palad teistele pillimeestele meeldisid, jätsid nemad lood omakorda endale kõrvu — kui täpselt just, see sõltus kuulaja mälust ja fantaasiast. Nii sündisid ühe loo mitmed variatsioonid,  kosus improvisatsioonilust ja mängurõõm, mida koolitaja meiegi pillimeeste hinges enam lõkkele puhuda soovis.

Värskendati tutvust regilauluga, tehti järele sajandivanuseid karjaste helletusi ja õpiti mõne tunniga selgeks kolm uut pillilugu, et need õhtusel kontserdil publikule ette kanda. Koolmeister Krista viiuli ja lauluga ees, aimati järele justkui aegadetagust laulutundi külakoolis. Viiuliga ette mängitud viis ümiseti endale tuttavaks, seejärel võeti see jupphaaval pilliga läbi. Ja tõepoolest — nii oli võimalik ka keeruliste viisikäikudega lugu kiiresti esinemisküpseks saada. Iga koolitusel osalenu sai siiski endale ka vihiku, kus noodid, laulusõnad ja nende autorite eluloodki lühidalt kirjas.  

“Rahvamuusika on meie kõigiga samal tasapinnal, on meid alati toetanud nii tööd tehes kui pidu pidades. Rahvapillimängus on peamine koostegemise rõõm, kas mängitakse noot siia- või sinnapoole, ei oma selle juures mingisugust tähtsust. Te teate seda kõik isegi, aga ma tuletan teile seda ikka meelde,” ütles Krista Sildoja  kursust lõpetades, kui oli meile tõestanud, kui suuri viisivõimalusi pakub väikekannel, kuidas akordioni kui suhteliselt moodsa pilli basse kasutades iidse torupilli jorinat järele aimata saab, kui hea kõlaefekti annavad teinekord vaid viiul ja saatekannel. Sisuka õppepäeva sisse mahtus uskumatult palju mängu- ja leidmisrõõmu ning Kapellaril osalenud kinnitasid, et nautisid seda rutiinivaba koolitust täiel rinnal.  

Rahvamuusikapäeva kokku võtnud kontserdil,  kus õppepäeval osalenud nii äsja õpitud kui oma kullafondi lood ette kandsid, üllatas koolitaja publikut hiiu kannelt mängides.

iii

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus