Eestimaa suve kolmekuuliseks kehvaks suusailmaks tituleerimine on väga kulunud nali. Paraku oli tänavune suvi just tüüpiline kehva-suusailma-suvi. Alljärgnev tõestab siiski, et isegi tänavu oli võimalik Eestimaal puhata, st et soojale maale lendamine polnud sugugi kohustuslik.
Vihmane suvi on tegelikult vesi kanuumatkajate veskile, sest vihm muudab “laevatatavaks” ka mõned kaheldava väärtusega kanuujõed. Kassinurme mehed Ants, Kalle ja Anatoli ning endine jõgevalane ja praegune tallinlane Leino valisid tänavusuviseks kanuumatkaks välja Navesti jõe. Kalle jaoks oli matk esmatutvus selle jõega, teistel oli toeks võtta mõne aasta tagune sealsamas “mõlamise” kogemus. Nii kujuneski retke alguse pikk roostikus sumamine Kallele natuke suuremaks ja teistele tunduvalt väiksemaks üllatuseks.
“Olime Veneverest, kust teele asusime, vast kilomeetri-paar allavoolu liikunud, kui normaalsele sõudmisele kiire lõpp tuli,” meenutas Kalle. “Edasi tuli minna nii, et seisid püsti, toetasid mõla jõepõhja ja tõukasid kanuud poole meetri kaupa edasi. Ümberringi oli ühtlane roostikuväli, nii et päris keeruline oli aru saada, kas oled üldse veel jõesängis või juba kuival maal. Mõtlesin, et sel moel me Veneverest kuigi kaugele ei jõuagi.”
Umbes tunni aja pärast jõuti siiski vabamasse vette. Roostikus ragistamist tuli pärastpoolegi ette, ent mitte nii raskel kujul. Mis ei tähenda, et neljal kanuumatkajal kahe ja poole päeva jooksul rohkem raskusi ületada poleks tulnud.
Ärgu “rohelise elektri” tootjad ja pooldajad pahandagu, aga kanuumatkajate silmis on hüdroelektrijaamad ühed väga tüütud nähtused, eriti kui nende juurde pole rajatud kanuurenne ega muid veematkajate elu kergendavaid abivahendeid. Navestil kulgedeski tuleb arvestada sellega, et ühtäkki on tee ehk antud juhul siis jõgi “püsti ees” ning sõiduriistad ja varustus tuleb kuiva maad pidi tammist mööda sikutada.
Ent ka siis, kui elektrijaam selja taha saab, pole Navestil matkajal hõlpu oodata, sest peatselt seisavad ees ohtlikud kärestikud.
“Neist kärestikest olid teised mehed päris palju rääkinud ning Ants, kes eelmisel Navesti-matkal kanuuga ümber käis, nimetas seda jõge alailma naljatamisi oma lemmikjõeks,” ütles Kalle. “Kui siis tõesti lõpuks kärestikeni jõudsime, tuli külma supluse vältimiseks väga kiiresti mõlaga tegutseda. Üle suurte kivide sõites oli mitu korda tunne, et kohe läheb kanuul põhi alt, aga lõpuks pääsesime siiski kuiva naha ja tervete sõiduvahenditega.”
Sooja toidu asemel kuivpajuk
Aega võtsid aga elektrijaama- ja kärestikeseiklus omajagu. Nii et kui varsti pärast Vanaõue puhkekeskusest möödumist (seal pidutsenud noorteseltskond tervitas matkajaid valju huilgamisega) kanuud kaldale tiriti ja öömajale jäädi, kippus päevavalgust lõkkematerjali otsimiseks juba nappima. Augustis, mil matk toimus, on õhtud juba pimedavõitu.
“Kanuumatkal jäädakse öömajale tavaliselt ikka planeeritust hiljem, aga sel õhtul jäi meil tõesti lõkegi üles tegemata,” ütles Kalle. “Ajasime kähku telgid püsti, manustasime õhtusöögiks traditsioonilise sooja toidu asemel kuivpajukit ning läksime magama. Sellist asja pole minu mitmeaastases kanuumatkapraktikas varem ette tulnud.”
Järgmisel hommikul läks Kallel uni varakult ära. Kui ta telgist välja tuli ja taevasse vaatas, sai ta aru, et kui ta kohe lõkkematerjali otsima ei lähe ja tuld üles ei tee, siis tuleb kogu seltskonnal ka hommikusöögiks kuiva pajukit järada. Kui lõke juba põles, läksidki taevaluugid varsti valla ega sulgunud enam niipea. Ehkki kanuud lükati päeva edenedes veel veele ja alistati isegi üks kärestik, tuldi esimese silla juures siiski kaldale ja kutsuti kanuude omanik Kalle Teras endale järele. Kaansoo, kuhu eelmine kord välja jõuti ja kus ka seekord kavatseti lõpetada, jäi ainult unistuseks, ent lõpmatuseni polnud ju mõtet vihma käes liguneda.
Kanuus ei lobiseta
Kui eelöeldust võib mulje jääda, et kanuumatk ainult raskustest ja ebameeldivustest koosnebki, siis tegelikult on asi sootuks vastupidi: Antsu, Anatoli, Kalle ja Leino meelest pole suvi ilma kanuumatkata üldse mingi õige suvi. Kalle meelest on kanuusõitja jõel kui mingis teises dimensioonis, kuhu argimured ja -askeldused ei ulatu. Mõnus füüsiline koormus tuleb ka kasuks.
“Ega kanuus palju lobiseta, pigem ollakse oma mõtete keskel,” ütles Kalle. “Meie oleme Leinoga ka juba mitmel matkal ühes paadis olnud, nii et mõistame teineteist juba sõnadeta.”
Jutustamiseks läheb kanuumatkajatel pigem õhtul lõkke ääres.
“Meie Antsu, Anatoli ja Leinoga tegutseme küll igaüks ise elualal, aga kui rääkima hakkame, selgub, et mõttelaad ja maailmanägemine on meil üsna sarnased. Ja sellises seltskonnas on mõnus olla ka siis, kui vihma sajab.”
“Kanuumatkal on omavahel kokkusobiv meeskond niisama vajalik kui kosmosereisil,” lisas Anatoli.
Üks, mida neli meest vaatamata pikale kanuumatkakogemusele ikka veel selgeks pole saanud, on täpse toidukoguse kaasavõtmine. Ninaesist saab nimelt alati kaasa liiga palju. Põhjus on lihtne: kui tead, et iga jõekäänaku taga poodi pole ja varude täiendamine seega võimatu, siis võtad ikka selle ja teise n-ö igaks juhuks kaasa. Nii tulebki kogenud kanuumatkajal (või tema abikaasal) köögikapis korralist inventuuri tehes ikka välja pilduda eelmise või koguni üle-eelmise aasta kanuumatkast järele jäänud kuivtoitu: kiirnuudleid, minutisuppe, kartulihelbeid ja muud seesugust.
“Mul on üks neli aastat tagasi ostetud väike hanemaksapasteedi konservgi veel külmikus,” tuli Anatolile toiduülejääkide teemani jõudes äkki meelde. Asja kontrollides selgus, et öeldu vastas tõele. Kõnealune pasteet sai “pidulikult” välja visatud. Kolm topsi tänavuseks matkaks soetatud kartulipudrumaterjali jäid ootama — mine võta nüüd kinni, kas järgmist kanuumatka või järgmist kapiinventuuri.
i
RIINA MÄGI
