Kui ajakirjandusväljaannet lähevad esindama mees- ja naissoost isik, siis eeldatakse tavaliselt, et naine kirjutab ja mees teeb pilti. Tartu Postimehe esinduse puhul võib see vabalt vastupidi olla: juhul, kui tandemisse kuuluv naisterahvas on Sille Annuk, on raskem kandam — fotokott — just tema õlal.
Oled pärit Luualt ja läksid pärast Palamuse Gümnaasiumi ehk tollase nimega Palamuse Keskkooli lõpetamist Tartu Ülikooli geograafiat õppima. Kuidas Sinust siis äkki hoopis fotograaf sai?
Fotograafia on mind tegelikult kogu aeg huvitanud. Aga kui mina keskkooli lõpetasin, sai seda õppida ainult ühes Tallinna tehnikakoolis ja sinnagi oli suur konkurss: arvasin, et mina oma lõputunnistuse hinnetega sinna küll sisse ei saa. Ülikooli geograafiaosakond näis kättesaadavam. Ja algul geograafia huvitaski. Ajapikku sai mulle aga selgeks, et selle eriala lõpetanutest saavad enamasti kas riigiametnikud, omavalitsusametnikud või pedagoogid. Et mulle ükski variant neist ei sobinud, tulin ülikoolist ära ja tegin mõnda aega igasuguseid juhuslikke töid. Mõnda aega olin näiteks Saksamaal lapsehoidja. Siis aga avastasin, et Tartu Kõrgemas Kunstikoolis on vahepeal fotograafiaeriala avatud. See tundus olevat just minu võimalus.
Fotokunsti õppides pole ju edasised väljavaated tegelikult ahvatlevamad kui geograafiat õppides: keda meil siis peale pulma- ja matusepiltniku ikka nii väga vajatakse. Kas see perspektiiv Sind ei heidutanud?
Ei. Fotograafiat õppima minnes ma tuleviku peale üldse ei mõelnud. See tundus lihtsalt minu jaoks nii õige. Ja koolist saingi väga palju: õppejõud olid huvitavad isiksused ja andsid meile üsna palju valikuvabadust.
Ometi on see kool Sul tänini lõpetamata.</b>
Jah. Töö tuli vahele. Asusin tööle firmas Rüütli Foto ja ajapikku läks koormus nii suureks, et kooli ma enam kuigi tihti ei jõudnud. Lõpuks võtsin dokumendid koolist lihtsalt välja.
Kuidas sattusid tööle Tartu Postimehe toimetusse?
Olin seal kooli ajal pressifotopraktikal. Hiljem, kui Rüütli Fotos töötasin, kutsus toonane Tartu Postimehe fotograaf Ove Maidla mind kuuks ajaks puhkuseasendajaks. Ning kui neil siis mõne aja pärast juba põhikohaga fotograafi vaja oli, kandideerisin ja osutusingi valituks. Praeguseks olen lehepiltniku ametit pidanud juba neli aastat.
Kus Sulle kõige rohkem pildistada meeldib?
Kõige mõnusam on tööd teha siis, kui läheme mõnda põnevasse kohta põneva inimese juurde, kes oskab mõnd huvitavat asja teha ja sellest ka huvitavalt rääkida — olgu see siis näiteks värvikas õllemeistrist külamees või keegi teine. Sellises situatsioonis antakse fotograafile tavaliselt üsna vabad käed ning tal on ka piisavalt aega süveneda ja huvitav interjöör, mida jäädvustada.
Missugused on kõige ekstreemsemad kohad, kuhu Sa senini töö käigus sattunud oled?
No basseini põhja on tulnud näiteks minna. Tõsi, vett basseinis siis sees polnud. Kanalisatsioonišahtis olen käinud ja kraanakabiini ka roninud. Seda viimast siis, kui Taskut ehitati.
No kes meist süveneda ei tahaks! Aga kui tihti selleks aega jääb?
Suhteliselt harva. Kõige hullem, et kiirustamine on juba nii sisse juurdunud, et kipud kiirustama ka siis, kui tegelikult kiiret polegi. Teed näiteks üritusel ruttu vajalikud pildid ära, lähed toimetusse tagasi ja alles siis taipad, et ajagraafik oleks lubanud veel rahulikult paigal olla: äkki oleks mõne huvitavama kaadri saanud.
Kui raske on Sinu fotokott ja mida see sisaldab?
Kotis on kaamera, kolm objektiivi, välklamp ja tagavaraakud ning kokku kaalub kogu see kupatus üheksa kilo.
Ja maksab ka päris palju?
Jah. Aga imelikul kombel ma sellele tavaliselt ei mõtle. Nii et käed hirmust värisema küll ei hakka, kui koti õlale tõstan ja sellega välja lähen. Samas on mu töölepingus sees omavastutusest kõnelev punkt, nii et kui oma rumalusest või lohakusest midagi ära lõhuksin, peaksin selle ise kinni maksma.
Kas töö käigus midagi naljakat ka juhtunud on?
Kas see just väga naljakas on, aga ükskord pildistama asudes avastasin, et olen küll koti koos objektiividega kaasa võtnud, kuid kaamera toimetusse unustanud. Õnneks toimus tegevus Tartus ja tõin kaamera kiiresti autoga ära. Pildistatav oli õnneks mõistlik ja huumorisoonega inimene.
Kas Sa üllatunud pilke ka kohanud oled, kui selgub, et lehefotograaf naisterahvas on: vanasti oli see ju rohkem meeste amet?
Teinekord ikka. Eriti keskealised meesterahvad on üllatunud. Üks kinnisvaraarendaja vaatas mind pika pilguga, kui ma autost välja tulin, ja sõnas siis mõtlikult: „Sille olete siis fotograafiks pannud…”
N-ö suure Postimehe fotograaf Liis Treimann on tegelikult ammu tõestanud, et naine võib olla mitte lihtsalt pressifotograaf, vaid väga hea pressifotograaf: Eesti Ajalehtede Liidu pressifotokonkurssidel on ta minu meelest viimaste aastate edukaim tegija. Aprillimässu aegne kuulus foto kokk Zhenjast on ju ka tema tehtud. Sinulgi on neil konkurssidel lühikest tööstaazhi silmas pidades väga hästi läinud.
Jah. Esimese preemia sain siis, kui polnud veel aastatki tööl olnud: minu fotoseeria katusel õppeaasta algust tähistavatest tudengitest tunnistati 2005. aasta parimateks maakonnalehes ilmunud fotodeks. Selle au peaksin aga tegelikult pooleks jagama meie juristide toa inimestega. Just nemad nägid aknast, et tudengid toimetuse vastasmaja korstna otsa šampust jooma on roninud ning küsisid, kas ma ei tahaks sellest pilti teha. Et politsei tudengeid juba all ootas, oli selge, et tasub kauemaks passima jääda ja nii sündiski selline kurbkoomiline pildiseeria.
2007. aasta pressifotokonkursil tunnistati maakonnalehe uudisfoto kategoorias parimaks minu foto Tartu Ülikooli rektori valimisest, kus esiplaanil oli mõtliku näoga Ene Ergma ning tagaplaanil teised kandidaadid Birute Klaas ja Volli Kalm.
Kas Sul nina püsti ei läinud, kui kohe esimesel tööaastal nii suure tunnustuse osaliseks said?
Ei. Võtsin asja kainelt: preemiaid jagavad ju konkreetsed inimesed ja zhürii teistsuguse koosseisu puhul oleksid tulemused ilmselt teistsugused olnud.
On Sul kuulsate fotograafide hulgas ka mõni eeskuju?
Püüan ikka oma rida ajada ja omi pilte teha. Otsest eeskuju ei ole kuulsate fotograafide hulgas. Pigem hakkavad silma noored ja veel stampidest rikkumata fotograafid. Oma kolleegi Margus Ansut olen ka mõnikord imetlenud: ka situatsioonis, kus tegelikult mitte tuhkagi pildistada pole, suudab ta ikka mingi idee välja haududa ja vajaliku pildi kätte saada. Ta on ka inimesena väga heatahtlik ja toetav.
Kas pressifotograafiks saab üldse õppida või peab selleks olema eriline anne?
Vähem andekas — ma pean silmas ennast — peab muidugi seda ametit töö käigus õppima, mõne eriti andeka puhul tundub aga, et ta polegi õppima pidanud, vaid valdab seda kunsti sünnist saati. Peale ande peavad pressifotograafil olema aga teatud isiksuseomadused: ta peab olema koostööaldis, paindlik ja kiire. Väga suure egoga inimene seda tööd teha ei saa: see pole koht, kus oma isiklikke projekte arendada, vaid oma ideed tuleb siiski ajakirjaniku soovide ja lehe vajadustega kooskõlla viia.
Kuidas ajakirjanikest kolleegidega läbi saad?
Hästi. Ajakirjanikud on üldjuhul keskmisest tolerantsemad ja kahe jalaga maa peal seisvad inimesed, kes ei ela mustvalges maailmas, vaid tajuvad ka teisi värve ja pooltoone.
Hiljuti tegid siiski ühe päris oma projekti: Sinu näitus „N(m)aine ja elu“ on tuleva reedeni väljas Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis. Oli see Sinu esimene isikunäitus?
Jah. Saime kunagi muuseumi direktori Arne Tegelmanniga juhuslikult kokku, ta pakkus näituse tegemise võimalust ja mina olin nõus. Kui tähtaeg ka kirja sai, siis ei jäänud üle muud, kui tuli pilte tegema hakata.
Järgmise näituse tahaksin nii teha, et pildid on enne valmis ja alles siis hakkan neid kellelegi pakkuma. Mitte et ma esimese näitusega rahul poleks — see sai täitsa hea —, aga teisel viisil oleksin oma valikutes vabam.
Lehe jaoks pildistades on seda vabadust mõnikord üsna napilt. Esiteks peab pilt olema kooskõlas tekstiga, aga peale selle seavad igasuguseid piiranguid ka andmekaitseseadus, ajakirjanduseetika koodeks, Eesti Ajalehtede Liidu liikmete poolt sõlmitud hea tava lepped jne. Oled Sa tihti sattunud situatsiooni, kus pilti on vaja, aga see, mida silmaga näed, pildi peale jääda ei tohi.
Vähemalt üks kord tuleb meelde küll. Käisime lugu tegemas käitumisprobleemidega laste laagris. Et lapsi pildil olla ei tohtinud, pildistasin lõpuks paberit, millel olid kirjas laagris kehtivad reeglid.
Tavaliselt on ikka nii, et eriti hea objekti peale satub inimene siis, kui tal fotokat kaasas pole. On Sul seda tihti juhtunud ja oled Sa seetõttu väga väärtuslikest piltidest ilma jäänud?
Kui fotokat kaasas ei ole ja pilt füüsiliselt tegemata jääb, siis jääb see pilt lihtsalt mällu koos oma emotsiooniga.
Mis sulle lapsepõlvest Luual mällu on jäänud? Teie viielapselise pere kohta käis minu mäletamist mööda jutt, et niipea kui Prossa järvelt jää ära läheb, on Annuki lapsed kohe järves.
Oi, seal olid kõik teised Luua lapsed ka! Luua oli minu meelest lapsepõlve veetmiseks maailma parim paik. Eriti mõjutas mind, mu õdesid ja sõbrannasid kaasategemine Luua külateatris Lapi-Leenu. Enne iga lavastuse väljatoomist lugesime ja analüüsisime teksti põhjalikult ning juhendaja Ülle Meos suisa oskas meid mõtlema ja rääkima panna.
Kas Tartu Postimees on Sinu unistuste töökoht või tahaksid sealt juba kuhugi edasi liikuda?
Unistuste töökohaga seoses tuleb mulle meelde üks lugu. Kunagi, kui ma veel ise toimetuses ei töötanud, sattusin ma Tõnis Mäe kontserdile ja jälgisin seal Postimehe fotograafi tööd. Kuidas ma siis oleksin tahtnud tema asemel olla! Aga kui ma siis ükskord tõesti Postimehe fotograafina Tõnis Mäe kontserti jäädvustama läksin, polnud ma sugugi õnnest lõhkemas: aja jooksul muutub kõik erakordne nii tavaliseks. Sellele vaatamata ei kisu mind praegu Tartu Postimehest kuhugi. Kui, siis võiksin kunagi päris vabakutseliseks hakata.
RIINA MÄGI
