Kanada biokeemik Illimar Altosaar: tänased inimesed elavad 120-aastaseks

Kui maakonnas on mõnigi teadusasutus või kõrgem kool kui gümnaasium, on maakond kordi õnnelikum. Jõgeval on läinud hästi, siin on võimalus kohata kõrge tasemega mõtlejaid ning kuulda ja näha neid loenguid pidamas. Nõnda juhtus möödunud ja ka sel nädalal, kus Eesti taimekasvatuse instituuti väisas juba mitmendat korda Eesti juurtega professor Ottawa ülikoolist, biokeemik Illimar Altosaar, kes siin nädalajagu päevi loenguid pidas ja kelle mõttemaailmaga väheke tutvust teeme.


Professor Illimar Altosaar ütleb, et ta ei tule siia tavaliselt kedagi otseselt harima, kuivõrd uurima, et kuidas Eestist – Jõgevalt ja Sangastest talumehed ja naised saanud häid sorte aretada ning seda juba aastatel 1895 ja 1897, kus krahv Friedrich Georg Magnus von Berg Sangastest oma aretatud rukkisortidega maailma rabas. „Me oleme alati olnud tipptasemel,“ kinnitab professor. „Ma olen Kanadast ja viljakasvatus on seal väga tähtis. Mind huvitab, kuidas bioloogid, mullateadlased ja geneetikud saavad sorte kombineerida. Nüüd on molekulaarbioloogia ja DNA samuti mängu tulnud. Uurime, kuidas saaksime need oskused viia suuremate saakideni.“

GMO on väljapääs kemikaalide asendamiseks

„Seened on märjal ja niiskel maal igal pool. Muld on alati märg. Me ei näe neid spoore, mis on õhus ja lähevad nisu, mis on Eesti üks kõige suurem toodang, peale. Me müüme nisu välismaale nagu Kanadagi. Ma õppisin Jõgeval, et Eesti taimekasvatuses kasutavad talunikud kemikaale. Kui tahame nisu eksportida ja rohkem toodangut saada, siis peab kasutama käesolevaid vahendeid. Kui me kemikaale ei kasuta, siis saaki ei saa, sest seened on igal pool. Taimel on küll olemas resistentsed tüved, aga kuidas teada saada, mis on resistentne? Kõik 7,6 miljardit inimest vajavad toitu, aastal 2025 on see number juba kaheksani. Toota tahame ja süüa ka, kuid tore oleks, kui saaks ka müüa rohkem.“

Altosaar ütleb, et tema sõnum liigub viimasel ajal tema tudengite artiklite, avastuste, patentide kaudu. Ta toob esile kaht patenti, mis hiljuti USAs tunnustust leidsid, sest sealsel turul on GMO ja muundatud toidu tehnoloogia lubatud. Selliseid riike on hetkel maailmas 30, ütleb professor ning märgib, et need kuuluvad maailma suurriikide hulka – Hiina, India, kus elab enam kui pool inimkonnast. „Nad peavad oma saagi kätte saama,“ tõdes Altosaar. „Mõned teevad GMO üle lärmi, ent paljud riigid seda siiski kasutavad.  Ka Bangladesh oli hiljuti nende hulgas, kes kuulutas, et nad peavad kasutama rohelist tehnoloogiat, mis tähendab geeni ja valgu lisamist baklažaani, et kahjurid seda ära ei sööks. Riis on seal toiduaine number üks ja teisel kohal ongi baklažaan. Nad pidi varem vähemalt 140 korda neid kemikaalidega pritsima, sellest rikastuvad ju suured keemiatootjad – Shell, British Petroleum ja paljud teised. Seda keemiat ka ostavad eesti talunikud. See pole ju mahe ega orgaaniline. Me kasutame kemikaale, väetist. Bangladesh on öelnud, et toota ja saada kemikaalid keskkonnast välja on keeruline. Kui tahta olla selles küsimuses mõistlik, siis tuleb muundada ja korjata saak.“

Eestis ennekõike geneetilise tõmbe ajel

Põhjus, miks professor taas Jõgeval viibib, on lihtne: tema huvialaks on erinevad sordid. „Kaera genoom on suurem kui nisul, mis on kuus korda suurem kui koolilaste genoom. Genoomid on see veel üsna teadmata valdkond. Kuskilt nad tulevad ja järsku on valku palju. Me vajame valku. Siin on sada aastat olnud sordiaretus ja pean tulema sageli tagasi ja vaatama, mis siin toimub.“

„Minu geenid on eesti geenid,“ ütleb teadlane uhkusega hääles. „Ema  ja isa on sündinud Tallinnas. Vanaema on pärit Emmastest Hiiumaal ja teine vanaema on pärit Noarootsist. Geenid toovad mind siia. Tunnen ennast siin väga, väga koduselt,“ rõhutab Altosaar. „Kui oled Alaskal sündinud ja oled väliseestlane … Ta on küll geneetiliselt eestlane, aga … Ma pole veel näinud, et Eesti metsas sünniks üks elevant. Elevandil on oma geenid ja keskkond. Ka kultuuri saab vaadelda geneetiliselt. Mul on kaks hübriidlast, esimene abikaasa oli kreeklanna. Lapsed on pooleldi eestlased, pooleldi kreeklased. Kui ma tõin nad esimest korda Eestisse, nad olid 12 ja 9 aastat vanad. Olime 1988 Eesti NSVs ja laulupeol ja teised eestlased tundsid kohe ära, et Eva (tütar – toim) on puhas eestlane, kuigi ta vastas, et ei ole. „Ma ei usu seda,“ ütles küsija, „sest su kultuur ja väljanägemine on eestlase oma.“ Keskkond muutis tütart, ma nägin seda muutust. Kanadas on nad nagu Kuu peal, nad ei ole Kreekas ega Eestis.“

Illimar Altosaar on sündinud 1949. aastal ja teinud pika karjääri Kanadas. Ta on 70, kuid leiab, et geneetiliselt võib inimene elada pea 120-aastaseks. „Ma olen ainult 40 aastat olnud oma esimeses töökohas. Olen veel koolipoiss. Alles nüüd olen aru saanud, mida ma peaksin tegema. Enne seda tegin seda, mis oli tore, mis mind huvitas. Nüüd ma tean, et mul on piiratud aeg ees, nii umbes 40 aastat. Kõik, kes me oleme täna elus, elame 120 aastani. Genoomteadus seda kinnitab.“

Bioloogia „disainimine“ on toimunud ka Eestis

Viimase väite kinnituseks räägib teadlane, et ta isa, kes jõudis olla metsavend, elas üle kaks maailmasõda ning pääses vabasse maailma põgenikuna, sündis Tallinnas 1918 ja suri 94-aastaselt. „Ta elu ei olnud kerge. Stress. Kuidas tänapäeva noored Eestis saavad kasutada seda sõna? Nad ei tea, mis see tähendab. Ühiskond saab pidevalt paremaks. Suitsetamine ja püssilaskmine ei mõjuta eluiga üldse. Miks lapsed sünnivad? Sest isad ja emad teevad sugu ja lapsed sünnivad. Kõik on liiga terve. Pidu paisub liiga suureks ja metsikuks, sest elu on liiga hea (seda viimast ütleb professor inglise keeles – toim). Te küsite kui palju ma veel sordiaretust saan oma eluajal teha, siis ma tunnen, et mul on vähemalt 20–30 head aastat veel ees. Mind paneb imestama, et täna mõtlesime lastele välja uue geneetilise mängu, mis on veel saladus, kuid puudutab imeilusat nisupead ning selle mehaanilist rekonstrueerimist.“

Kuidas visualiseerida geneetikat ja sordiaretust tundub Altosaarele olevat südameasi. Molekulaarne inseneering on mõiste, mida ta oma juttu sisse põimib. Võib tunduda esialgu keeruline, kuid kui süveneda, saab aru küll. Nii umbes kobamisi.

Veel räägib ta sünteetilisest bioloogiast disainis, mida viljeleb vene ja ukraina juurtega Los Angeleses elav ja töötav Vasil Hnatiuk. „Äärmiselt põnev maailmanägemine. Just selline maailmanägemine oli arvatavasti teadlastelgi, kes modelleerisid „Jõgeva kollase“. Miks me peaksime tammepuu maha raiuma? Lollus!,“ hõiskab professor üle auditooriumi. „Me võiksime sinna ehitada korterid. Seinad ja katus … On vaja inseneerida DNA ja valgud. Nii on Hnatiuk konstrueerinud puud, mille sees inimesed elava nagu linnupuurides. This guy is genius! (See mees on geenius ingl. k) Haruldane! Sellepärast tulen siia, sest ka siinsed inimesed on positiivses mõttes hullud, suure ettekujutusvõimega. Võtame kõik need sordid, mis siin on aretatud – põllumees vaatab, et need või teised sordid ei sobi. Peab ette kujutama, milline taim välja näeb. See fantaasia tekib aretaja ajus, ta näeb seda pilti, kuidas taim võiks välja näha ja see saab tõeks.“

Kuid kas ka professor jäädavalt oma aastaid Eestis veedaks, kostab mees, et money talk’s (raha otsustab ingl. k). „Kui mu tervis ei pea vastu, siis on tervishoid, pension ja mu viis last, keda ma pean ülal pidama. Poliitika on poliitika, aga ma ei saaks oma pensioni üle kanda, elukindlustus ja keeruline värk, sest meil on paraku piirid. Kui maakeral poleks piire, siis veel. Teaduses piire pole, on internet, me saame teadust teha koos. Ei pea elama ühes laboris või selle kõrval.“

INDREK SARAPUU

blog comments powered by Disqus