Põltsamaa vallas Kamaris õpiti möödunud laupäeval punutisi tegema. Koolitust juhendas Urmas Udso Räpinast.
Õpitoa juhendaja Urmas Udso ütles, et tema punutisi ei saa nimetada rahvuslik-etnograafiliseks käsitööks, pigem on tegemist lihtsalt vana hea käsitööga pisut uuemas kuues. Udso tõdes, et kui tahad oma toodetega konkurentsis püsida, siis pead käsitööks tarvilikke võtteid nüüdisajastama ning olema suuteline looma oma käsitöötooteid nii, et inimesed jõuaksid neid osta ja et neile leiduks piisavalt turgu.
Kamaris kasutati materjalina põhiliselt tarnu ja järvekaislat. Meistri sõnul sobivad punumiseks väga erinevad looduslikud materjalid. “Kõik, mis on piisavalt pikk ja peenike, keerake rõngasse ja siduge kinni,” on juhendaja lühike õpetus käsitööhuvilistele.
Pilistveres kahe meetri kõrgune kohvikann
Kamari õpitoas osalejad valmistasid parajasti väikesi korvikesi, kus sobib hoida nii leiba kui õunu. Lillepotiümbriseks taolisest materjalist korvid siiski ei kõlba, sest potist nõrguv vesi paneks sellise korvi hallitama.
Meistrile meeldib valmistada suuri punutud esemeid, näiteks paate. Natuke maad Jõgevamaa piirest väljapool, Viljandimaal Pilistveres on Urmas Udso koos kohalike inimestega valmis pununud kahe meetri kõrguse kohvikannu. See valmistati kohaliku “Ingli” kohviku reklaamiks. Tegelikult meeldib meistrile materjalidest väga pilliroog, millest saab valmistada näiteks jalamatte.
Urmas Udso pani kõigile inimestele, sealhulgas noortele südamele, et ühtegi koolis õpetatavat n-ö programmivälist õppeainet ei tasu mingil juhul alahinnata. Iial ei või teada, millal seda tarvis võib minna. Tema tuletas Eesti taasiseseisvumise järel meelde punutiste valmistamise, mille oli omandanud Räpina sovhoostehnikumis aianduse õppimise kõrvalt. Nüüd annab see oskus talle igapäevase leiva lauale. Meister lausus, et vähemalt esimesele koolitusele võtab ta punutiste valmistamiseks tarviliku materjali ise kaasa. Inimene, kes sellise käsitööga pole varem kokku puutunud, ei oska ju ilma eelteadmisteta omal käel materjali varuma minna.
Ükski oskus pole ülearune
Punutiste tegemist õppima tulnud Kirly Kadastik ütles, et ta ei tea veel, mis parajasti käsil olevast näputööst välja võiks tulla. “Võib-olla saan siit kommikarbi aluse, võib-olla hoopis moodsa kübara. Kunagi lapsepõlves olen ühe kübara valmis pununud. Tookord kasutasin materjalina kaseoksi,” rääkis Kirly. Tema ema, Kamari haridusseltsi eestvedaja Kalli Kadastik nentis, et punutiste õpituba sattus seekord niisugusele päevale, mil paljudel Kamari inimestel oli tarvis kuhugi ära sõita või mingisuguste oma toimetustega tegelda.
Kalli Kadastiku sõnul on ta ka varem punumisega tegelenud. Kamari külaski võib näha mitut pajuvitstest punutud lillekorvi. Suvel valmistati Kamaris Urmas Udso juhendamisel roopaate, kuid Kalli ise sellest üritusest osa ei võtnud.
Mullu, kui Kamari rahvas korraldas üritust “Avatud Külaväravad”, toimus selle raames ka punutiste õpituba, millest Kalli Kadastik taaskord ise õppijana osa võtta ei saanud. “Meie siin peame ju alati organisaatorite rollis olema. Aga täna on mul võimalik ka ise õppida,” lausus ta. Urmas Udso lisas kõrvalt, et kui Kamari Haridusseltsi aktiivne liige Liia Lust ei oleks kirjutanud ühist projekti Põltsamaa valla kolme keskuse – Kamari, Adavere ja Lustivere – jaoks, siis poleks selliseid õpitubasid Põltsamaa valla eri paigus korraldada saanudki. Neis õpitubades valmistati punutisi nii kodude kui valla kogukondade tarbeks.
Emaga õpituppa tulnud Timmo Vikerpuur ütles, et varem ta niisugust käsitööd teinud ei ole, kuid sellegipoolest talle see meeldib. Ka Timmo ema Kristi puutus sellise käsitööga esimest korda kokku, kuid ta kinnitas, et omandatud oskus annab talle julgust edaspidi ka kodus niisuguse käsitööga tegelda. Sama kinnitasid teisedki õpitoas osalenud.
i
TOOMAS REINPÕLD
