Kamaris peeti mihklipäeval seltsimaja avamispidu

“Teha on veel väga palju, aga maja saab juba kasutada ? koolitusi ja koosolekuid, õpitubasid ja lasteüritusi korraldada, ka juubeleid pidada ja muud sellist. Edaspidi hakkavad siin toimuma ka naisansambli proovid ja eks käsitööringidki tulevad siia edaspidi üle,” rääkisid üleeile majja kogunenud külaseltsi eestseisja Kalli Kadastik, külavanem Indrek Eensalu, seltsi raamatupidaja Liia Lust ning juhatuse liige Vaike Niklus. Vaatasime ilusat suurt saali, kus põlevast kaminast levis mõnusat sooja, mugavat riidehoidu, avaraid tualettruume ja köögipoolt,  imetlesime kauniks muudetud õueala ja terrassilt avanevat vaadet.

Mihklipäeva tähe all

 Koos avamispeoga tähistati ka maja aastapäeva, sest tänavu 125 aastat tagasi avati samas majas kool. Peasissekäigu juures seinal ongi alles jäetud Kamari kooli silt aastaarvudega 1882 ? 2003, mil kool selles hoones tegutsenud on. Puuskulptuurid ukse kõrval kõnelevad haridusetemplist veelgi ilmekamalt. “Meie kiisul kriimud silmad…,” jõuab lahtist raamatut käes hoidvat poisikest ning uhke kübara ja kepiga kassi nähes igaüks teatavale äratundmisele.

Projektide ja annetajate toel

“Raha oleme saanud Euroopa struktuurifondidest, Kohaliku Omaalgatuse Programmist, Hollandi Päikeselille projektist, tänu Margi Einale ka riigieelarve lisaeelarvest ja toetanud on meid ka Põltsamaa vallavalitsus. Eraannetusi on peale selle teinud Kolmoja talu, OÜ Vitsjärve Peekon, POÜ Präga, AS Graniit, OÜ Vilbel,” loetles Liia Lust, kes on olnud ühtlasi ka peamine projektide koostaja. Erinevaid projekte kirjutada ja rahastuse allikaid otsida tuleb aktiivselt ilmselt edaspidigi, et kõik ruumid korda saada ning plaanid ellu viia.

“Kui me 20. märtsil 2003. aastal siin esimest korda koos istusime, mõtlesime küll, et me ei võta seda maja endale, las vald paneb pealegi müüki. Tundus hullumeelsusena, et võiksime oma jõududega hakkama saada,” rääkisid külaseltsi aktivistid.  Tühjaks jäänud koolimaja oli ju vahepeal ka põlenud, ümbrus räämas ja kõik tundus väga trööstitu.

“Hullumeelsus” sai siiski tegelikkuseks. Kui palju talguid korraldanud ja töötunde seltsi liikmed ning paljud teisedki head inimesed sellest ajast peale kulutanud on, kes seda kokku lugeda jõuakski. Indu saadi eriti pärast seda, kui Kamari tunnistati Aasta Külaks. Et selle üle-eestilise aunimetuseni jõuda, oli mõistagi tarvis teha äraarvamata palju tööd.

Tööd ja pingutusi ei karda Kamari rahvas ilmselt tulevikuski, sest nii palju ilusaid plaane on ju teoks tegemist ootamas. 

VAIKE KÄOSAAR  

blog comments powered by Disqus